Itaalia
Veiniaedu – 695 000 ha
Maailmas 1. veinitootja ja 3. veinitarbija
Marjasordid: Kasvatatakse väga palju erinevaid marjasorte, kinnitatud on ca 350 kohalikku sorti DOP ja DOCG veinide valmistamiseks.
DOP/DOCG piirkonnad – 334 DOP piirkonda ja 74 DOCG piirkonda.
Maailma üks kolmest suurimast veiniriigist asub Apenniini poolsaarel ja viinamarju on kasvatatud seal ammustest aegadest ning tänu sobivale kliimale kasvavad viinapuud ka metsikult. Veinivalmistamise oskusteave saabus tõenäoliselt koos kreeklastest väljarändajatega 3000 aastat tagasi ja antiikajal olid roomlased olulised viinamarjakasvatuse arendajad Rooma impeeriumi aladel. Tegemist on riigiga, mis on eksisteerinud ühtsena alles 150 aastat ja tänu geograafilisele (mäeahelikud) ja poliitilisele (iseseisvad hertsogiriigid) killustatusele, on tekkinud Itaalias väga palju erinevaid veinipiirkondi ning omanäolisi marjasorte.
Itaalias on paarkümmend erinevat piirkonda, mis eksisteerisid veel peale II maailmasõda justkui „riigina riigis“ ja alles 1963. aastal loodi üleriiklik DO kaitstud päritoluga veinide seadusandlus, mis sätestas iga piirkonna legaalsed marjasordid, veinistiilid, valmistuviisid ja saagikuse hektarilt.
Erinevaid marjasorte kasvatatakse Itaalias palju. Umbes 350 marjasorti on kinnitatud nn kvaliteetmarjasortideks, ehk siis saanud vastava piirkonna kvaliteetveini valmistamisel ainuõigused. Samas kasvatatakse Itaalias kokku enam kui 600 erinevat marjasorti. Hinnatuim ning ühtlasi ka suurima kasvupinnaga mari on tume Sangiovese. Plahvatuslikult on kasvanud Glera ja Pinot Grigio osakaal, sest esimest kasutatakse Itaalia kuulsaima vahuveini Prosecco valmistamiseks ning teisest tehakse mahlakaid kergesti joodavaid igapäevaseid valgeid veine. Pinot Grigio on kasvanud ka tänu sellele mahuliselt teiseks kasvatatavaks sordiks oma positsiooni kaotanud ja kolmandale kohale tõrjutud heleda Trebbiano marjasordi ees. Levinuimad heledad marjad on Pinot Grigio, Trebbiano, Glera, Cataratto ja Chardonnay. Isikupärased veinid tehakse veel Garganegast Venetos, Cortesest Piemontes, Vermentinost Sardiinias ja Grillost Sitsiilias. Enim kasvatatud tumedad sordid on Sangiovese, Montepulciano, Merlot, Primitivo ja Barbera, aga veinide kuningaks ja kuningate veiniks peetakse Nebbiolo marjasordist tehtud veine Piemontes. Corvina marjasort on hinnatud Venetos, Nero d´Avola Sitsiilias, Cannonau ja Carignano Sardiinias ning Lambrusco sordist tehakse Emilia-Romagnas punaseid vahuveine. Lisaks on kuulsad Prantsusmaa marjasortidest Cabernet Sauvignonist, Cabernet Francist ja Merlot´st valmistatud seguveinid veinid Toscanas, mida nimetatakse „supertoscanadeks“.
Veinide kvaliteediastmed
Itaalia veinid jagatakse nelja suuremasse kvaliteedikategooriasse:
Vino (Vino da Tavola) – lihtne ja odav mahuvein, millel ei pea olema aastakäiku ja marjade kasvupiirkonda etiketile märgitud. Ainus nõue, et viinamarjad peavad pärinema Itaaliast. Juhul, kui veinipudeli etiketil on märgitud marjasort, siis peab vein seda sisaldama vähemalt 85%.
IGP (Indicazione Geografica Protetta) – maakonnavein, kindlast geograafiliset piirkonnast pärinev vein, mille valmistamiseks pole marjasordid määratud. IGP alla kuulub 118 veiniala.
DOP (Denominazione d’Origine Protetta) – kaitstud päritolunimetusega kvaliteetvein, mille valmistamisel on lubatud kasutada piirkonna ainuomaseid marjasorte, saagikus hektarilt on reguleeritud ning kui veini arendatakse tammevaadis, siis on määratud ka minimaalne vaadilaagerdusaeg. Kokku tehakse Itaalias 334 DOP kvaliteediga veini.
DOCG (Denominazione d’Origine Controllata e Garantita) – kaitstud päritolunimetuse ja garanteeritud kõrgeima kvaliteediga vein. Kõige kõrgema kvaliteedikategooriaga on hetkel Itaalias 74 piirkonda.
Levinud veinitermineid:
Abboccato – poolkuiv
Amabile – poolmagus
Annata – konkreetne aastakäik veini puhul, mõistet kasutatakse hea veiniaasta puhul, tavaliselt keskmisest parem aasta ehk nn „suur aasta“.
Appassimento/Passito – veini valmistamiseks kasutatavate viinamarjade kuivatamine hästi ventileeritavas varjualuses ruumis. Arheoloogid kinnitavad, et selline veinide valmistamise viis pärineb Küproselt (Erimi külast) ja tänapäeval Küprose kuulsaim Commandaria vein on vanim kuivatatud viinamarjadest tehtud vein maailmas.
Azienda Agricole – viinamarjakasvataja, veinitootja
Cantina – veinimaja, veinimõis
Caratelli – väike puitvaat Vin Santo või ka palsamiäädika laagerdamiseks
Classico – geograafiline mõiste, mis tähendab veini esialgset piirkonda või ala, rahvalikumalt algne piirkond, mis vastava veini veini kuulsaks tegi (Chianti Classico, Soave Classico jne)
Enoteca – vinoteek, veinibaar
Frizzante – kergelt gaasiline vahuvein, rõhk pudelis alla 3 atm. Enamasti kasutatakse väljendit Treviso piirkonna vahuveini Prosecco puhul.
Podere – farm, veinikelder, väike veinivaldus
Poggio – nõlv, mäekülg
Riserva – selle märgistusega veinid on arendatud tammevaatides ja laagerduvad tavaveinidest kauem. Minimaalne nõue on Riserva puhul kaks aastat, sellest kindlasti osa (tavaliselt üks aasta) tammevaadis arendamist. Itaalia eliitveinidel on nõuded karmimad:
Amarone della Valpolicella Riserva – vähemalt nelja aasta vanune vein
Barbaresco Riserva – vähemalt nelja aasta vanune
Barolo Riserva – vähemalt viie aasta vanune
Brunello di Montalcino Riserva – vähemalt viie aasta vanune
Chianti Classico Riserva – vähemalt kahe aasta vanune
Vino Nobile di Montepulciano – vähemalt kolme aasta vanune vein
Secco – kuiv (veini jääksuhkrusisaldus on 4-9 g/l)
Superiore – parem kvaliteet, marjad kvaliteetsemad (kõrgema suhkrusisaldusega) võrreldes standardsete marjadega
Spumante – vahuveini nimetus kõikjal Itaalias, rõhk pudelis vähemalt 3,5 atm ja veini CO2-sisaldus peab olema isetekkeline
Tenuta – veinivaldus
Vendemmia – aastakäik, saagikoristus
Vendemmia Tardiva – hiliskorje
Vigna/Vigneto – veiniaed
Vino liquoroso – kangendatud vein
Vin Santo – päritolu ebaselge, aga seostatakse usutalitustel kasutatava veiniga (tõlkes: püha vein), tänapäeval ka Itaalias mõiste rosinatest dessertveini kohta. Nimetus pärineb nähtavasti kreeka keelest ξάνθος (ehk xanthos, tõlkes: kollane). Veini nime seostatakse veel ka Santorini saarega Kreekas, sest ka seal valmistatakse Vinsanto nimelist magusat veini. Tumedatest Sangiovese marjasordist tehtud Vin Santot nimetatakse Toscanas Occhio di Pernice.
Vivace – (tõlkes: elav), kergelt kihisev valge ja roosa vein
Jagame veinipiirkonnad geograafiliselt Põhja-Itaaliaks, Kesk-Itaaliaks, Lõuna-Itaaliaks ja saarteks ning süveneme iga piirkonna veinidusse.
PÕHJA-ITAALIA
Valle d´Aosta
Alpide rüpes asuv piirkond, mis on merepinnast arvestatuna kõige kõrgemate veiniaedadega ala Euroopas. Kõigest 253 ha veiniaedu asuvad järskudel Alpi mäenõlvadel ja tehakse vahuveini, valget, roosat ning punast veini, lisaks hiliskorje või ka kuivatatud marjadest magusat valget veini. Marjasortidest kasvavatatakse heledaid Pinot’ perekonna marju (Pinot Blanc, Pinot Gris) ning lisaks Moscato, Gewürztraminer ja Chardonnay. Tumedad kohalikud marjad on omanäolisemad – Cornalin, Fumin, Mayolet, Nebbiolo, Petit Rouge, Prié Rouge, Vien de Nus, Vuillermin ning Prantsuse sortidest lisaks Gamay, Merlot, Pinot Noir ja Syrah. Tehakse palju sordiveine ja Nebbiolo leiab enim rakendust.
PIEMONTE
Kahtlemata kuulsaim Itaalia veinipiirkond ja hinnatud oma Nebbiolo marjasordist valmistatud tippveinide poolest – Barolo, Barbaresco, Gattinara ja Ghemme. Ala on piiratud mitmest küljest mägedega ja sealt ka nimi (tõlkes: pied – jalg, monte – mägi). Kohalikud keldi hõimud alistati roomlaste poolt 200 aastat e.m.a. ja peale Rooma impeeriumi lagunemist hõivasid ala läänegoodid, siis langobardid ja lõpuks vallutasid piirkonna frangid Karl Suure juhtimisel. 15. sajandist valitses Piedmonti Savoia hertsog ja 18. sajandi alguses sai Savoia hertsog Sardiinia kuningaks ning koos sellega kuulus Piedmont Sardiinia kuningriiki. 19. sajandil Itaalia ühendati ja Savoia hertsog Emmanuel Vittorio II krooniti ühendatud Itaalia esimeseks kuningaks. Piemonte veinil ja ka kulinaarial on mitmeid ühiseid jooni Burgundiaga – fondüü, trühvlid ja sordipõhised veinid.
Piemonte hõlmab mitmeid kaitstud päritolunimetusega veinipiirkondi ning olemas on ka üldine Piemonte DOP. Olulisemad marjasordid siin kasvatatavast Itaalia 21 kohalikust sordist on Barbera (31%), Moscato (22%), Dolcetto (13%) ja Nebbiolo (10%), lisaks veel ka Prantsuse päritolu Pinot Noir (Pinot Nero) ja Chardonnay marjad. Tehakse valget ja roosat kuiva vahuveini – Alta Langa, magusat vahuveini – Asti, valget kuiva veini – tuntuimad Gavi ja Roero Arneis, kuiva roosat veini ja dessertveine. Piemonte on aga veinimaailmas kuulsam oma tanniinsete ja maskuliinsete punaveinide Barolo ja Barbaresco poolest, mis tehakse 100% Nebbiolo marjasordist. Piemontes on kokku 59 erinevat DOP ja DOCG päritolu nimetusega veini (DOCG staatusega veine on enim kogu Itaalias), kuulsamad ja levinuimad veinid ning piirkonnad on järgmised:
Alta Langa – kuiv valge ja roosa vahuvein, mille marju kasvatatakse Langhe kõrgematel mäenõlvadel. Kasutada võib ainult Chardonnay ja Pinot Noir marjasorte, teine käärimine ja autolüüs toimub pudelis ning kestab vähemalt 30 kuud, Riserva puhul 36 kuud.
Asti ja Moscato d’Asti – esimene neist on Piemonte vahuvein, mis valmib Moscato (Muscat d’Alexandrie) viinamarjast ja Charmat-meetodil. Magusapoolset madala alkoholisisaldusega vahuveini sobib pruukida erinevate puuviljade ja kergete dessertide kõrvale. Moscato d’Asti on väikese mulliga ja vaid 3,5–5% alkoholisisaldusega magus dessertvein.
Dolcetto d’Alba ja Dolcetto d’Asti – punane pehme ja kerge vein, mida valmistatakse hästi küpsevast ja saagikast Dolcetto viinamarjasordist. Nagu marja nimigi vihjab (tõlkes: magus), on vein aromaatne ja mahlaselt marjane, kerge kirsise happega ning sarnaneb veidi Prantsusmaalt pärit Beajoulais’ piirkonna veinidele.
Gavi – kuiv valge vein mida tehakse Cortese sordist. Gavi nimi tuleb Alessandria provintsis asuva Gavi linna järgi, mille ümbruses viinamarju kasvatatakse. Veini iseloom on kergelt karge ja mineraalne ning aroomis-maitses domineerivad küpsed õunad ja valged lilled. Gavit peetakse parimaks Piemonte valgeks veiniks ja 1998. aastast on tal DOCG staatus.
Erbaluce di Caluso – autonoomsest Erbaluce marjasordist, mis kasvab ainult Piedmontis, kuiv, mineraalne ja rohuse iseloomuga valge vein. Marjad kasvavad Caluso linnakese ümbruses Alpi eelmägede nõlvadel. Samast marjasordist tehakse traditsioonilisel meetodil kuiva vahuveini (Erbaluce di Caluso Spumante) ja passito-tüüpi magusat veini.
Roero – DOCG aastast 2004. Roero nimetus pärineb 16. sajandist sealse rikka ja mõjuka pankuri nimest. Tehakse kuiva valget ja punast veini ning vahuveini, mille maitse võib olla nii kuiv kui ka magus. Valge vein on õrnalt lillelise aroomi ja heledate luuviljade, mandlite ning pirnide hõnguga ja tehakse Roero mäe nõlvadelt korjatud Arneis marjasordist. Samuti ka vahuvein, mida võib teha nii Charmat-meetodil kui ka traditsioonilisel meetodil. Roero täidlasema iseloomuga punane vein tehakse Nebbiolo marjasordist.
Barbera d’Alba ja Barbera d’Asti – kunagine lihtne igapäevavein, kuid moodsamate veinivalmistamise nõksude kasutuselevõtmine on teinud kunagisest Tuhkatriinust kõrgklassi daami. Vein valmib Barbera viinamarjast, mis on Piedmontis enimkasvatatud marjasort. Veinid on marjase-piprase iseloomuga ja meenutab veidi Merlot marjasorti. Tammevaadis laagerdatuna suudab pakkuda veel 5–7 aasta pärast igati meeldejääva veinielamuse. Asti linnakese ümbrusest korjatud marjadest valmistatud Barbera on veidi värskem ja happelisem kui Alba piirkonna vein.
Nebbiolo d’Alba – Alba linna ümber, Langhe mäe jalamil kasvatatud Nebbiolo viinamarjast vein, mis jääb Piedmonti tipp-piirkondadest välja. Viinamarja nimi tuleb sellest, et sort talub jahedat ja niisket udu, mis tavaliselt oktoobris marjade korjeperioodil mäenõlvadel laiub (tõlkes: nebbia – udu). Heade aastakäikude puhul võib Nebbiolo d’Alba konkureerida kehvemapoolsete Barbaresco ja Barolo veinidega.
Gattinara – hinnatud punaveini piirkond. Viinamarjaks samuti Nebbiolo (nimetatakse ka Spanna), mida peab veinisegus olema vähemalt 90%. Lisada võib Vespolinat ja Bonardat. Maitses-aroomis on see veidi aromaatsem ja pehmemate tanniinidega, kui Barolo. Leidub ka Riserva tüüpi veine, mis peavad olema enne veiniturule jõudmist laagerdunud vähemalt viis aastat, sellest kolm tammevaadis.
Barbaresco – üks Piedmonti hinnatumatest punaveinidest, mis valmib vaid Nebbiolo marjasordist. Veinipiirkond paikneb Barbaresco küla ümbruses ning veinid on struktuursed, ploomiselt vürtsised, jõulised ja tihedad. Barbaresco valmistamisel kasutatud marjad kasvavad veidi madalamal mäenõlvadel ja valmivad nädala varem kui Barolo viinamarjad, mis kasvavad merepinnast kõrgemal ja veidi jahedamal alal. Seetõttu on Barbaresco veinid veidi marjasemad ning lihtsamalt ja nooremalt joodavad kui Barolo veinid.
Barolo – „king of the wine and wine for the kings“. Ainult Nebbiolo marjast valmistatud hinnaline, jõuline ja maskuliinne punavein. Viinamarjad küpsevad Barolo küla ümber asetsevate küngaste päikeseküllastel nõlvadel. Enne müüki peab vein laagerduma vaatides kolm aastat, Riserva viis aastat. Kasutatakse ka Bordeaux’ tammevaate, mis lisab veinile veelgi täidlust ja jõudu. Iseloomult tiheda struktuuriga, tanniinsed, veidi vürtsised ja küpsete tumedate marjade aroomi ja maitsega. Barolo nimetust kannab ka üks omanäoline jook Barolo Chinato. Jook valmistatakse leotades Barolo veinis Hiina paju (hiniinipuu) koort, rabarberijuurt, lisaks veel vaniljekauna, iirise juurt, koriandrit, kaneeli ja münti. Kokku võib leotises leida üle 10 erineva ürdi. Maitse ja aroom meenutavad veidi bitterit ja ürdise karakteriga jooki nauditakse digestiiviks.
Lombardia
Itaalia 20 piirkonnast suurim ja ka suurima rahvaarvuga ala. Nimetus pärineb germaani hõimult langobardidelt, kes seda piirkonda kunagi valitsesid ja peale Karl Suure vallutusi kandus nende nimi algselt üle tervele Põhja-Itaaliale. 26 erinevat AOP ja DOCG piirkonda, aga veinimaailmas teatakse Lombardiat kvaliteetse Franciacorta vahuveini ja jõulise Valtellina punaveini Sforsato (Sfursat) poolest.
1995. aastal DOCG staatuse saanud Franciacortat tehakse Pinot Noir, Pinot Blanc ja Chardonnay sortidest, teine kääritus ja autolüüs peab toimuma traditsioonilisel meetodil ning kestma vähemalt 18 kuud. Aastakäigu vahuveini puhul 30 kuud. Saténi valmistatakse ainult heledatest marjadest ja roosa vahuveini puhul peab tootja kasutama vähemalt 35% ulatuses Pinot Noir sorti ja 2-aastast autolüüsi. Veinide stiil on enamasti Brut-tüüpi kuiv, aga tavalist NV Franciacortat võib teha ka Demi-Sec versioonina. 2017. aastast on lubatud kasutada veinides kohalikku Erbamat marjasorti, aga ainult kuni 10% ulatuses. Franciacorta nime kannab ainult vahuvein (nagu Champagne Prantsusmaal), piirkonna rahulikku valget ja punast veini nimetati Terre di Franciacorta ja 2008. aastal muudeti nimetus Curtefranca´ks. Lubatud on kasvatada heledatest Chardonnay, Pinot Bianco ja tumedatest Cabernet Franc, Carménère, Merlot, ja Pinot Nero (Pinot Noir) marjasorte. Kunagi seal kasvanud Pinot Grigio on asendunud tänapäevaks Chardonnay ja Pinot Blanciga.
Valtellina on peamiselt Nebbiolo marjasorti kasvatav ala kohe Alpide jalamil, Sondrio linna lähedal Adda jõe kallastel, millel on veel viis sisekasvuala – Grumello, Inferno, Maroggia, Sassella ja Valgella. Stagafassli nimetuse leiab veinilt, mille marjad kasvavad Valtellinas, aga mis on pudeldatud teisel pool piiri Šveitsis. Nebbiolot nimetatakse seal Chiavennasca ja sellest tehakse kolme veini: tavaline Valtellina Rosso DOP, Valtellina Superiore DOCG, mille puhul kasutatakse paremaid marju ja mis laagerdub vähemalt kaks aastat ja Sforzato di Valtellina/ Sfursat di Valtellina DOCG, mis on Valtellina vaste Veneto piirkonna Amarone veinile. Sfursati valmistatakse kuivatatud marjadest, minimaalne alkoholi sisaldus peab olema vähemalt 14% ja vein peab olema laagerdunud minimaalselt 20 kuud, sellest 12 tammevaadis. Croatina on teine kohalik tume marjasort, mida võivad veinid sisaldada, aga ainult 10% ulatuses.
Veneto
Tähtis majandusharu on turism tänu Veneetsiale ning Romeo & Julia rõdule Veronas, aga vein on samuti väga olulisel kohal – enim veini tootev Itaalia piirkond ja 75% sellest on DOP ja DOC staatusega kaitstud päritoluga kvaliteetvein. Kokku on 43 DOP ja DOCG päritoluga veinipiirkonda ja sealt pärinevad suupärane ja käesoleva sajandi kuulsaim Prosecco vahuvein, kerge ja kuiv Soave valge vein ning tihe ja jõulise iseloomuga Amarone della Valpolicella punavein. Kuulus Rooma impeeriumi koosseisu ja peale selle lagunemist oli Veneetsia Vabariigi osa kuni 18. sajandi lõpuni, 19. sajandil kuulus vahepeal Austria-Ungari Kuningriigi koosseisu ja Veneto sai Itaalia osaks peale III Itaalia iseseisvussõda 1866. aastal. Kasvatatakse üle 50 erineva marjasordi. Heledatest on peamised Glera (24%), Garganega (14%) ja Pinot Grigio (9%) ning tumedatest Merlot (12%) ja Corvina (10%).
Tähtsamad veinid:
Prosecco on kerge ja igapäevane puuviljaselt elav Veneto vahuvein. Osa piirkonnast jääb naabermaakonda Friuli Venezia Giuliasse. Marjasordiks peab Prosecco puhul olema 85% ulatuses saagikas ja hilisküpsev Glera. Kui Prosecco di Conegliano-Valdobbiadene vein sai 2009. aastal DOCG klassi, siis otsustati Prosecco marjasort segaduse vältimiseks ümber nimetada Gleraks. Glera marjasordil on mitmeid mutatsioone ja Glera Lungo, Glera Tondo ning Glera Nostrano on neist tuntuimad, Colli Euganei piirkonnas nimetatakse sorti veel ka kohaliku nimega Serprinaks. Proseccot tehakse peamiselt Charmat- ehk tank-meetodil Frizzantena ja Spumantena. Esimene neist kerge, veidi kihisev vahuvein, Spumantel on CO2-sisaldus ja rõhk pudelis suurem ja maitseamplituud veidi laiem. Tavalisest kvaliteetsem Prosecco tuleb Treviso provintsist ja veini etiketil on ka sellekohane märge Prosecco di Treviso. Veel kvaliteetsema veini puhul on etiketil märge – Prosecco di Conegliano või Prosecco di Valdobbiadene või isegi Prosecco di Conegliano Valdobbiadene. Vastavatel puhkudel korjatakse marjad veini tarbeks ainult Conegliano ja Valdobiaddene linnade ümbrusest ja eristatakse veel 43 väikest mikrokasvuala, kus on lubatud kasutada lisamärgistust Rive. Kõige kõrgema kvaliteediga Prosecco pärineb väiksest Cartizze sisekasvualat ja seal tehtava veini etiketil on märgistus Cartizze Spumante Superiore, mis viitavab võimalikule parimale kasvualale ja kõige parematele viinamarjadele, mida veini valmistamisel kasutatud on.
Soave muutus kuulsaks 20. sajandil oma kerge ja puuviljase stiiliga valge veini poolest. Veini valmistamisel kasutatakse vähemalt 70% ulatuses kohalikku, pärisomast Garganega marjasorti, millele võib lisada teisi kohalikke heledaid sorte (levinuim on Trebbiano di Soave). Sama kehtib ka vahuveini, Soave Spumante puhul, CO2-sisaldus peab olema isetekkeline ja käärimine koos autolüüsiga kestma vähemalt kaks kuud. Soave vahuvein on samuti enamasti kuiva, Brut-tüüpi märgistusega. Soave veinile annab nime väike 7000 elanikuga Soave linn, mis jääb kuulsast Veronast umbes 20 km itta. Tavalise kerge ja igapäevase Soave kõrval peaks eristama Soave Classico ja Soave Superiore nimetusi. Soave Classico on vulkaanilisel aluspinnasel ja merepinnast veidi kõrgematel nõlvadel asetsevad kõige esimesed veiniaiad, mis pakuvad tavalisest Soavest märksa ilmekamat veini. Superiore peab olema vähemalt kuus kuud enne turule jõudmist rahunenud ning valmistatud kvaliteetsematest marjadest, nii et minimaalne veini alkoholi sisaldus oleks vähemalt 12%. Recioto di Soave on kuivatatud viinamarjadest tehtav passito-tüüpi magus dessertvein, mille minimaalne jääksuhkrusisaldus peab olema vähemalt 70 g/l ja marjad pärinevad Classico alalt. Lubatud on teha ka kuivatatud viinamarjadest magusat vahuveini Recioto di Soave Spumante, aga tõenäoliselt teeb mõni tootja seda vaid hobikorras.
Lugana nimelist valget veini tehakse Mantova linnast lõunas Garda järve ääres ja ala jääb osaliselt naaberala Lombardia piiridesse. Luganat peetakse Soave väikseks nõbuks, sest need sarnanevad oma puuviljase mahlaka iseloomu poolest. Nimetus pärineb ladinakeelsest väljendist lacus lucanus (tõlkes: järv metsas). Keskajal oli ka järve kaldal kolm väikest küla San Benedetto di Lugana, San Vigilie di Lugana ja San Martino di Lugana. Sarnaselt Soavele tehakse kuiva valget veini ja vahuveini, aga erinevalt siis enamasti Trebbiano di Soave või Trebbiano di Lugana marjasordist, mida peab vein sisaldama 90%. Leidub ka magusat dessertveini hiliskorje marjadest mida nimetatakse Lugana Vendemmia Tardiva.
Valpolicella on ajalooliselt vanim kaitstud päritolunimetusega veinipiirkond Verona linnast veidi põhja pool Venetos, mis kinnitatud juba 1968. aastal. Kuiv punane vein tehakse enamjaolt Corvina, Corvinone, Rondinella ja Molinara marjasortidest, Corvinat ning Corvinonet peab vein sisaldama võrdses koguses ja kokku vähemalt 70%. Corvinone on iseseisva sordina tõestatud alles 1993. aastal, enne seda arvati, et tegu on Corvina klooniga.
Veini populaarsus kasvas hooga peale II maailmasõda ja seetõttu laiendati jõuliselt ka veiniaedade pindala, nii et kasutusele võeti vanade veiniaedade tähistamiseks mõiste Classico. Parematest ja magusamatest marjadest tehtavaid veine, mille alkoholisisaldus peab olema tavalisest Valpolicella veinist (11%) kõrgem, nimetatakse Superioreks (12%). Sarnaselt Soavega tehakse punast magusat veini Recioto della Valpolicella eelnevalt kuivatatud marjadest ja eksisteerib ka Recioto della Valpolicella Spumante kategooria, mis on magus punane vahuvein, aga reaalsuses seda praktiliselt ei toodeta. Veini valmistamiseks peavad viinamarjad kuivama umbes 100 päeva ja mahla on lubatud pressima hakata nendest korjeaastal alles peale 1. detsembrit. Veini jääksuhkrusisaldus peab olema vähemalt 50 g/l ehk siis maitselt magus. Jõulise ja liköörse karakteriga Amarone della Valpolicella on Recioto kuiv, lõpuni kääritatud versioon, millel on alkoholi tavaliselt 15-16% ja kui veini nimes kajastub väljend Classico, pärinevad marjad Valpolicella esialgsest piirkonnast. Tehakse veel ka „parandatud“ Valpolicellat, ehk siis Valpolicella Ripassot, mille puhul lisatakse tavalisele noorele Valpolicella veinile Amarone või Recioto veinide valmistamisel kasutatud marjakestad. Need lükkavad veinis käima uue käärimisprotsessi ja selletõttu saab tavaline Valpolicella veidi täidlust, rammu ja ka alkoholi juurde. Kõnekeeles kutsutakse seda ka „vaese mehe Amaroneks“, sest veinil on aroomis-maitses vihjed Amaronele, aga veinide hinnavahe on tavaliselt kahekordne. Tehakse veel ka Apassimento versiooni, aga Itaalia veinikvaliteedi kontrollamet pole seda kinnitanud. Vein sarnaneb karakterilt Ripassole, aga valmistamise käigus pole lisatud veinile Amarone või Recioto marjakesti, vein tehakse eelnevalt 2-3 nädalat kuivatatud marjadest, mis pressitakse tavaliselt oktoobris. Üldjuhul on Apassimento vein Valpolicella Superiore DOCG kategoorias.
Bardolino on Lugana naaber Garda järve ääres ja kui Luganat võis pidada Soave väiksemaks nõbuks, siis Bardolino on kui Valpolicella noorem vend. Veini tehakse enamjaolt Corvina marjasordist (ca 80%) lisades sinna juurde Rondinellat ja Molinarat, aga lubatud on kasutada vähesel hulgal veel Barbera ja Sangiovese marju ning isegi Merlot’d ja Cabernet Sauvignoni. Tavaline Bardolino on kuiv, kergemapoolne ja pigem igapäevane ning kergelt joodav punavein, aga eristatakse nagu ka Valpolicella ja Soave puhul Superioret ja Classicot. Viimane on algne Bardolino piirkond veidi ilmekama veini puhul ja Superiore peab olema kõrgema alkoholisisaldusega (minimaalselt 12%) ja vähemal ühe aasta vanuse laagerdusega vein.
Trentino-Alto Adige
Trentino-Alto Adige on põhjapoolseim Itaalia veinipiirkond, mis asub päris Alpide jalamil Austria ja Šveitsi piiri ääres. Piirkond on kakskeelne, sest ajalooliselt sai ala Itaalia osaks alles pärast I maailmasõda. Enne seda kuulus piirkond Austria-Ungari keisririigile ja seetõttu kannab see paralleelset nimetust Südtirol. Geograafiliselt saaks piirkonna jagada veel kaheks: Trentino, mis on lõunapoolsem ja pigem itaaliakeelne piirkond, ning põhjapoolsem Alto Adige, kus on valdav saksakeelne elanikkond, kuigi riigikeeleks on itaalia keel. Veiniaiad paiknevad Adige (Etsch) ja selle lisajõe Iscaro nõlvadel. Kohalik veinimaailm keerleb kahe suurema linna ümber – Trento Trentinos ja Bolzano Alto Adiges.
Piirkonna peamise marjasordid on heledad. Chardonnay (22%), Pinot Grigio (19%) ja tumedatest kohalik Schiava (9%). Heledatest marjadest lisaks veel Pinot Bianco, Traminer (Gewürztraminer), Müller-Thurgau, Sauvignon Blanc ja nö pärisomane kohalik sorti Nosiola. Punastest marjadest leiavad lisaks Schiavale veel kasvupinda Cabernet Sauvignon, Cabernet Franc, Merlot ja Pinot Noir. Pärisomased kohalikud sordid on siin ägedad, näiteks Schiava (Vernatsch, Trollinger), Teroldego ja Lagrein (Teroldego ristand). Schiava on siin piirkonnas enimkasvatatav tume sort ja annab hea happesusega kergeid ja kahvatuid punaveine. Marjasordi põhjalikumal uurimisel avastati sugulus Malvasia, Muscat’ ja Bonarda sortidega. Teroldegot peetakse üheks Trentino ikoonmarjaks tema tugeva värvi, keskmise täidluse ja intensiivselt marjase karaketri tõttu ning seda sorti peale Trentino mujalt maailmast ei leiagi. DNA-analüüsidega on selle omanäolise marja põlvnemist uuritud ja leiti sugulus Duret’ (Dureza) sordiga, mis on üheks Syrah’ esivanematest ja ühtlasi on Teroldego Lagreini üks esivanem. Viimane on kohalikest sortidest kõige täidlasema iseloomuga ja pikima arengupotentsiaaliga. Veinile annavad iseloomu must tee ja mustad oliivid, kakao, mõrkjad tanniinid ja üleküpsenud mustad marjad ning tumedad luuviljad.
Kuigi piirkond on põhjapoolne ja peaks olema eeskätt valgete veinide tootja, pakub see rohkem punaste veinide avastamise rõõmu, mis on oma kultiveerimise keerukuselt aga paraku hinnalised ja seetõttu ongi punaveinide peamine turg Šveits. Valged veinid on reeglina värsked, veidi ürdiselt tsitruselised ja mahlaka happesusega. Pinot Blanc ja Chardonnay on veidi kreemjama tekstuuriga ning Gewürztraminer üsna täidlane, Alsace’i stiiliga. Punaveinid hiilgavad vastavalt kasutatud viinamarjasordile omapärase stiilipuhtuse ja struktuuriga ning on piirkonna kommertslikuma käekirjaga tehtud valgetest veinidest märksa originaalsemad.
Friuli Venezia Giulia ehk Friuli
Friuli asub Kirde-Itaalias Sloveenia piiri ääres vanal kaubateel, mis ühendas Vahemere piirkonda Bütsantsi keisririigiga ja hõlmab ka Veneetsiat kui tähtsat kaubakeskust. Klimaatiliselt on piirkond väga hea asukohaga. Viinamarjad saavad ida- ja lõunavaatega mäenõlvadel küllaldaselt päikest ning liigse üleküpsemise ja hallitusseente tekke eest kaitsevad kerged Aadria mere briisid. Kasvatatakse rohkem heledaid sorte (ligi 75% veiniaedade kasvupinnast) ja domineerib Pinot Grigio (26%), lisaks Sauvignon Blanc ja Chardonnay, aga isikupärasemateks valgeteks on kohalik Ribolla Gialla ja Friuliano. Tumedatest marjadest kasvatatakse enim Merlot marjasorti (15%). Vanast kohalikust sordist peaks esile tooma Sciopettino, mida nimetatakse ka Ribolla Neraks. Dessertveinid valmivad hiliskorje Picoliti ja Verduzzo viinamarjasortidest. Et Veneetsia karnevalid olid keskajal populaarsed Euroopa kuningakodade ülikute hulgas, kasvatatakse seal üsna palju Prantsuse marjasorte, sest külalised olid siiski harjunud koduste veininimedega seetõttu on siiani piirkonnas üsna levinud Chardonnay, Sauvignon Blanc, Pinot Gris, Merlot, Cabernet Sauvignon ja Cabernet Franc.
Piirkonnas on 12 DOP kaitstud päritoluga veiniala ja neli DOCG kõrgema kvaliteediga veiniala. Tuntuimad on Udine linna ümbruses asuv Grave del Friuli DOP, Sloveenia piiri äärde jääv Collio Goriziano DOP (mis on nime saanud Gorizia linna järgi) ja tuntuim Friuli Colli Orientali DOP. Collio (kirjapildis esineb veel ka nimekuju Colline) tähendab itaalia keeles küngast ja veini nime – Colli Orientali Friuli – saaks tõlgendada kui Friuli idapoolset küngast.
Collio Goriziano DOP (ka lihtsalt Collio) piirkonnast pärinevad Pinot Grigio sordist valmistatud hinnatud valged veinid. Ka Sauvignon Blanc on särtsakalt happeline ja elav. Friuli Colli Orientalis tehakse hea hinna ja kvaliteedi suhtega kergeid ja värskeid valgeid veine ja viimasel ajal on tootjad pöördunud tagasi juurte juurde ja hakanud pöörama enam tähelepanu vanadele kohalikele marjasortidele. Ribolla Giallast saab sügava kollase värvi, hea tsitruselise happe ja lillelise aroomiga veine, Pignolo annab tumepunase värviga suhteliselt täidlasi ja jõulisi veine ning Refosco dal Peduncolo Rosso veinid on ürdise aroomi ja hea arengupotentsiaaliga. Kui aga tehakse Picolit sordist passito-tüüpi dessertveini, siis on vein kõrgeima kvaliteediga päritoluvein ja nimeks Colli Orientali del Friuli Picolit DOCG. Eriti hinnatud on väikses Cialla orus kasvanud marjadest tehtud veinid.
Emilia-Romagna
Piirkond laiub läbi Põhja-Itaalia, Aadria merest peaaegu kuni Liguuria mereni ja seda ala peetakse Itaalia toidu mekaks. Pealinnaks on Bologna ja kes ei teaks Itaalia kööki maailmas kuulsaks teinud klassikuid: Spaghetti alla Bolognese (Bologna pasta), Prociutto di Parmat (Parma sink) või Aceto Balsamico Tradizionale di Modenat (Modena palsamiäädikas). Veinimaailmas on kuulsaim Emilia-Romagna toode madala alkoholisisaldusega vahuvein Lambrusco, kuigi tehakse kuivi valgeid, roosasid ja punaseid veine ning magusaid, kuivatatud viinamarjadest tehtud passito-tüüpi veine. Kokku tehakse seal 21 kaitstud päritolunimetusega kvaliteetveini, 19 neist on DOP klassiga ja kaks DOCG kvaliteetklassiga veinid ja mõlemad neist valged veinid: Colli Bolognesi Pignoletto DOCG ja Romagna Albana DOCG. Esimene neist tehakse enamjaolt Grechetto (Grechetto di Todi) marjasordist, mida nimetatakse seal Pignolettoks. Lubatud on teha ka kuiva vahuveini. Romagna Albana kuiv valge vein tehakse kohalikust Albana marjast ja lubatud on teha veel passito-tüüpi magusat dessertveini, mille jääksuhkrusisaldus peab olema vähemalt 70 g/l.
Üldiselt on Emilia-Romagna veinid lihtsad, veidi rustikaalsed ja kergelt joodavad. Peamised marjasordid, mida kasvatatakse on hele Trebbiano (30%) ja tumedad Lambrusco (18%) ning Sangiovese (16%).
Lambrusco on Itaalia üks vanimaid marjasorte, millest tehakse punast madala alkoholisisaldusega poolmagusat või magusat vahuveini ja eristatakse kaheksa erinevat klooni, millest enim kasutatud (vähemalt 60%) kirjutatakse ka veinipudeli etiketile. Kui klooni nimetust pole, on vein segatud kõikidest piirkondadest (kloonidest) ja etiketil tavaliselt nimi Reggiano.
Lambrusco di Sorbara – kerge ja happeline maasikate ja punaste sõstarde noodiga vein.
Lambrusco Grasparossa (di Castelvetro) – täidlasem ja tanniinsem, karakterit annavad mustad kirsid, tumedad luuviljad, mõnikord on tunda isegi röstitud mandleid.
Lambrusco Maestri – keskmise täidlusega, aroomis-maitses tunda sireliõisi, tumedaid magusaid luuvilju ja veidi kirsišokolaadi.
Lambrusco Marani – keskmise täidlusega ja tanniine, aroomis iiriseid, sirelit ja maitses leida musti sõstraid koos tumedate luuviljadega.
Lambrusco Salamino – keskmise täidlusega ja universaalne, karakter Grasparossa ja Sorbara vahepealne, aroomis-maitses roosiõied koos sirelite ja punaste küpsete marjadega.
Lambrusco Viadanese (Lambrusco Mantovano) – kerge ja sarnaneb enim Sorbaraga.
KESK-ITAALIA
Marche
Marche (ka Le Marche) on Aadria mere rannikul asetsev ala ja piirkonna tuntuim vein on ilmselt Verdicchio marjasordist tehtud valge kuiv vein. Samas on iseloomu ka seal tehtavatel Montepulciano marjal baseerivatel Rosso Conero ja Rosso Piceno punaveinidel, kuhu segatakse juurde ka Sangiovese sorti. Marche enimkasvatatud sordid ongi Sangiovese (22%), Montepulciano (20%) ja Verdicchio (14%). Piirkond katab viis DOCG ala ja 15 DOP veinipiirkonda. Tuntuimad on valge kuiv vein Castelli di Jesi Verdicchio Riserva DOCG (tavaline Verdicchio Castelli di Jesi vein on DOP staatusega), punane kuiv vein Conero DOCG ja punane vahuvein Vernaccia di Serrapetrona DOCG.
Marche kuulsaim valge vein Verdicchio Castelli di Jesi tehakse antiiksest Verdicchio sordist ja legend räägib, et kui läänegootide kuningas Alarich tahtis oma jõudu säilitada ja kasvatata, pidi ta ära jooma vaadi Verdicchio marjast tehtud veini. Sordil on leitud DNA-uuringutega sugulust Trebbiano ja Greco sordiga ja tõenäoliselt on Greco paljude heledate Itaalia marjaortidega suguluses, sest jõudis Kreeka väljarändajatega Itaaliasse juba antiikajal (sealt ka nimetus Greco – kreeklane). Tõlkes tähendab Verdicchio marja nimi väike roheline ja sordipõhised veinid on rohused, tsitruselised ja meenutavad veidi rohelise õuna aroomi ja maitset. Kõrgema DOCG klassiga Riserva versiooni marjad peavad olema korjatud esialgsest Classico piirkonnast ja vein peab sisaldama vähemalt 12,5% alkoholi ning arenema enne müüki veinikeldris vähemalt 18 kuud (sellest 6 kuud pudelis). Conero mäe nõlvadel tehakse Rosso Conero nimelist punast veini, mis peab sisaldama vähemalt 85% Montepulciano marjasorti. Tavaline punavein on DOP klassis aga Riserva versioon, mis peab olema laagerdunud vähemalt kaks aastat veinikeldris ja mille alkoholisisaldus on üle 12,5%. Punane vahuvein Vernaccia di Serrapetrona tehakse 85% ulatuses tumedast Vernaccia Nera marjasordist, mis on geneetiliselt identne Grenache Noir sordiga Prantsusmaal, Garnacha Tinta sordiga Hispaanias ja Sardiinias on sama marja nimeks Cannonau. Tegu on poolkuiva kuni magusa punaveiniga ja 40% veinis kasutatud marjadest peavad olema enne pressimist kuivatatud. Omapärane vein, mida kääritatakse kolm korda: esimene fermentatsioon tehakse oktoobris korjatud marjadele, siis lisatakse detsembris-jaanuaris värskele veinile kuivatatud marju ja tekib teine käärimine, ning siis villitakse vein survemahutisse, kus tehakse kolmas käärimine, mille käigus saab vein CO2-sisalduse. Lõpptulemus meenutab aroomi ja maitse poolest Lambruscot, aga alkoholi sisaldus on kõrgem – vähemalt 11,5%.
Abruzzo
On Rooma linnast itta jääv mägine piirkond Aadria mere ääres. Viinamarjaaiad paiknevad mägede jalamil kuni 600 meetri kõrgusel merepinnast ning sealne kliima on ideaalne mahlakatele ja stabiilse kvaliteediga veinidele. Tehakse ainult ühte DOCG klassiga veini Colline Teramane Montepulciano d’Abruzzo ja kaheksat DOP nimetusega veini. Piirkonna peamiseks tumedaks marjasordiks on Montepulciano ja heledaks Trebbiano. Kaks enamlevinud veini ongi Montepulciano d’Abruzzo ja Trebbiano d’Abruzzo. Punast veini ei tohiks segi ajada Vino Nobile de Montepulcianoga, mida valmistatakse Toscanas Montepulciano linna ümbruses Sangiovese marjasordist.
Abruzzo kuulsaimaks roosaks veiniks on kuiv Cerasuolo d’Abruzzo ja ka seal on kasutusel Montepulciano marjasort. Kõik Abruzzo veinid on rahvalikud, hõlpsalt joodavad, taskukohase hinnaga, mahlaselt marjased ja seetõttu head kaaslased igapäevastele toitudele.
Toscana
Liguuria mere ääres asuva piirkonna veiniajalugu ulatub antiikaega, mil sealsed veinivalmistajad olid etruskid. Lõuna-Itaalias väljakaevamistel leitud veiniamforate killud viitavad, et Toscana ajas veiniäri juba 500 aastat eKr. Piirkonna veinid olid hinnatud Rooma keisrite õhtusöökidel ja Rooma impeeriumi langusest kuni keskajani juhatasid veinivalmistamist kloostrite mungad, kes lubasid kohalikel talupoegadel kloostri maadel viinamarju kasvatada, nõudes kloostrile osa saagist. Tänapäeval on Toscana kõrgelt hinnatud turismipiirkond tänu oma ajaloolise-romantilise hõnguga Firenze ja Siena linnadele, mis olid keskajal vabalinnad ja seetõttu kogu aeg üksteisega sõjajalal. 70% piirkonnast on lainetavalt mägine ja see loob künklikel nõlvadel head kasvutingimused Sangiovese marjasordile, mis on ühtlasi ka Toscana levinuim marjasort ja katab lausa 65% kõikide veiniaedade pindalast. Lisaks Sangiovesele kasvatatakse veel punastest Canaiolot, mis on samuti kohalik marjasort ning rahvusvahelisi Merlot’d ja Cabernet Sauvignoni. Heledatest sortidest on esindatud traditsionaalne Vernaccia, lisaks veel Trebbiano ja Malvasia ning Prantsuse päritolu Sauvignon Blanc ja Chardonnay.
Toscana kuulsaim punavein on Chianti, aga lisaks sellele on seal 11 DOCG ja 41 DOP veiniala, mille näitajatelt on piirkond peale Piedmonti kvaliteetveinide tootmise reas teisel kohal. Vaatame üle tuntuimad veinialad:
Bolgheri – veinipiirkond paikneb rannikul Maremma piirkonnas ja on järg „supertoscana“ veinidele. Enne seda olid Bolgheri piirkonna veinid maakonnaveini või isegi tavalise lauaveini staatuses, sest veinid tehti ebatraditsioonilistest Toscana marjasortidest. Kasutati peamiselt tumedaid Bordeaux’ päritolu sorte, mida segati osaliselt Sangiovesega, või oli vein tehtud isegi ainult Prantsuse päritolu marjadest. Üks esimesi veinitootjaid oli markii Mario Incisa della Rocchetta, kes tegi oma veinimajas Tenuta San Guidos Sassicaia nimelist veini ja seda algselt ainult oma pere tarbeks. Ka mitmed teised Toscana veinitootjad tegid sarnaseid veine: Ornellaia, Tiganello, Solaia, Cepparello, Coniale ja 1970ndatel hakati nendest veinidest rääkima kui „supertoscana“ veinidest, sest need olid hinnalised ja väljapeetud, ainult et lauaveini Vino da Tavola kvaliteediklassis. 1983. aastal kinnitati Bolgheri DOP kvaliteetveini staatus ja Bolgheri Sassicaia sai päris oma DOP nime 2013. aastal. Viimast võib teha siis ainult Tenuta San Guido veinimaja. Bolgheris kasvatatakse heledatest Sauvignon Blanc ja Vermentino sorte, tumedate sortidena on kasutusel Cabernet Franc, Cabernet Sauvignon, Merlot, Sangiovese ja Syrah. Tehakse kuiva valget, roosat ja punaveini. Valged on nii sordipõhised, kui ka Bianco ehk siis segumarjadest tehtud ja Bianco puhul peab vein sisaldama vähemalt 70% ulatuses Vermentino sorti. Roosa ja punane vein segatakse kokku erinevatest tumedatest marjadest ja kui kasutatakse Sangioveset, siis seda ei tohi olla segus üle poole. Lisaks peavad punased veinid arenema enne müügikõlbulikuks tunnistamist aastakese jagu veinikeldris ja Superiore Rosso lausa kaks aastat, millest ühe aasta tammevaadis.
Montalcino – Brunello di Montalcino kandideerivad koos Barologa Itaalia parima ja hinnatuima punaveini tiitlile. Ainult Sangiovese marjasordist valmistatud punane kuiv vein. Marjad on kasvanud Siena linnast lõunasse jääva Montalcino küla ümbruses asuvatel mäenõlvadel. Vein peab enne laia maailma jõudmist küpsema keldris neli aastat, poole sellest tammevaadis. Riserval, mida valmistatakse vaid parimatel aastakäikudel, on see aeg viis aastat, sellest kaks ja pool aastat tammevaadis. Rosso di Montalcinot tehakse samuti ainult Sangiovese sordist ja ta on oma vanemast vennast kergem, lihtsam ja marjasem. Marjad pärinevad madalamate nõlvade tagasihoidlikematelt põldudelt. Magusat valget ja ka veidi kihisevat veini Moscadello di Montalcino tehakse Moscato marjasordist, mis on hiliskorje marjadest tehtud või ka passito-versioon jääksuhkrusisaldusega vähemalt üle 60 g/l.
Chianti ja Chianti Classico on tõenäoliselt kõige kuulsam Itaalia veinipiirkond ja maailma esimene ametlikult piiritletud veiniala aastast 1716. Kronoloogiliselt järgnevad Ungari Tokaij ja Portugali Duero piirkond. Hinnatud veiniala piirid pani paika Toscana hertsog Cosimo III de Medici ja tänapäevase Chianti veiniretsepti sätestas Ricasoli parun ja Itaalia esimene peaminister Bettino Ricasoli 19. sajandi keskel: 70% Sangiovese, 15% Canaiolo ja 15% Malvasia Bianca. Pareun leidis, et muidu jõulist ja täidlast Toscana Sangiovese sorti peaks veidi pehmemaks muutma aromaatse Canaiolo ja Malvasia Biancaga. See retsept on pädev tänapäevalgi, kuigi tootjad enam üldiselt ei kasuta heledat sorti ning mängivad lisaks Cabernet Sauvignoni, Cabernet Franci ja Merlot’ga. Ebatraditsioonilisi Prantsuse sorte aga ei tohi kasutada enam kui 15% ulatuses. Chianti on algupärasest Classico kasvualast välja valgunud ja on tänapäeval suurima pindalaga sisekasvuala Toscanas. Chianti Classico on algupärane ala, mille piirid kunagi määras hertsog ja sellele veinile on tavalisest Chiantist ka veidi karmimad nõuded. Sangioveset (kohapealne nimetus on Sangioveto) peab vein sisaldama vähemalt 80% ulatuses ja vein peab olema vähemalt ühe aasta vanune. Riserva versioon peab olema vähemalt kahe aasta vanune ja aastal 2014 kinnitati Chianti Classico Gran Selezione, mille puhul peab tootja kõik marjad ise kasvatama ja vein peab laagerduma keldris vähemalt 30 kuud. Poliitiliselt vaadates on see veinikategooria tehtud mõõduvõtmiseks Brunello di Montalcinole.
Carmignano oli algselt osa Chianti alast, aga eraldus sealt 1975. aastal ja 1990. aastal sai kõrgeima DOCG päritoluga veinide kategooria. Asub Firenzest läänes. Sangioveset peab vein sialdama vähemalt 50% ulatuses, ülejäänud sordid on Canaiolo, Cabernet Franc ja Cabernet Sauvignon. Veinisõbrani jõudes peab vein olema arenenud keldris vähemalt kaks aastat ja sellest kaheksa kuud tammevaadis. Riserva on juba vähemalt kolme aasta vanune vein millest aasta arenenud tammevaadis. Veinid on piisavalt struktuursed ja peenekoelised, kuid jäävad lihtsalt oma ülejäänud kuulsate naabrite aupaiste varju.
Morellino di Scansano – Maremmas rannikuäärse Scansano linnakese ümbruses Sangiovese marjasordist tehtav vein. Sangioveset nimetatakse seal Morellinoks ja vein peab seda sorti sisaldama vähemalt 85%. Riserva veinile kehtivad arendamisel samad reeglid nagu Chiantis. Veini iseloom sarnaneb samuti Chiantiga, aga võrreldes kuulsa Toscana punaveiniga on Morellino di Scansano tarbijasõbralikuma hinnaga.
Vernaccia di San Gimignano – kuulsaim valge veini ala Toscanas, San Gimignano linnakese ümbruses, kus viinamarjasordiks on peamiselt Vernaccia, millest tehakse kuivi valgeid veine. Vanakooli tegijate veinid on veidi kreemjama tekstuuriga, sest kääritamiseks kasutatakse suuri tammevaate, tänapäevasemad, moodsamad versioonid on aga tsitruseliselt elavad ja ärksad. Riserva versioon peab olema ühe aasta vanune vein. Vernaccia marjasort külvab veinisõprade seas ka veidi segadust, sest Itaalias tehakse kolme erineva stiiliga Vernaccia veini: Vernaccia di san Giminiano – kuiv valge vein, Vernaccia di Oristano – nii kuiv kui magus šerri-stiilis kangendatud valge vein Sardiinias, mis tehakse samast marjasordist nagu Toscana kuiv valge vein ja lõpuks veel punane poolmagus vahuvein Vernaccia di Serrapetrona Marche piirkonnas, kus kasutatakse Vernaccia Nera marjasorti.
Vino Nobile di Montepulciano – Sienast kagusse jääva Montepulciano linnakese ümber asuv veiniala, mida ei tohi segi ajada Montepulciano viinamarjasordiga Abruzzo piirkonnas.
Nimi tuleneb pigem nooblitest tarbijatest kui veinist endast. Viinamarju on kasvatatud juba etruskide ajast ja 15. sajandil oli Montepulciano linna vein väga populaarne Toscana kohaliku aristokraatia ja aadlike hulgas. Tõenäoliselt sealt ka nimetus. Vein peab sisaldama vähemalt 70% Sangiovese viinamarjasorti, mida nimetatakse seal Prugnolo Gentile. Ülejäänud peavad olema kohalikud sordid, sealhulgas võib olla 5% ulatuses valgeid marju (Malvasia Bianca). Vein peab küpsema kaks aastat, sellest vähemalt aasta tammevaadis. Riserva vein peab laagerdunuma kolm aastat ja samuti vähemal aasta jagu tammevaadis.
Vin Santo – Toscana kuulus dessertvein. Nime saamise loona räägitakse, et see magus vein oli keskajal preestrite lemmik, mida manustati pärast korralikku söömaaega koos küpsistega. Sealt ka väljend „püha vein“. Heledatest marjadest veini nimetatakse Vin Santo ja tumedatest marjadest tehtud versiooni Vin Santo Occhio di Pernice. Vin Santol on Toscanas neli DOP piirkonda – Vin Santo del Chianti, Vin Santo del Chianti Classico, Vin Santo di Carmignano ja Vin Santo di Montepulciano. Vin Santo tehakse vähemalt 70% ulatuses kuivatatud Malvasia Bianca (Malvasia del Chianti) marjasordist ja teise sordina on lubatud kasutada Trebbianot. Vin Santo Occhio di Pernice tehakse enamjaolt Sangiovese sordist, kuigi veini värvus otseselt punane pole, sest pigmendid lagunevad veini oksüdatiivse laagerdamise tulemusena. Veini arendatakse vähemalt kolm aastat väikestes tammevaatides, mis on pitseeritud ja veini arenemise käigus vaate ei täideta. Riserva vaadilaagerduse aeg on vähemalt neli aastat. Osa veinist aurub läbi vaadilaudade aja jooksul ja tänu sellel on veinid merevaigu karva pruunika-roostese värvitooniga, pähklise-mandlise maitse ja kergelt oksüdatiivse aroomiga.
Umbria
Üks väiksematest Itaalia veinipiirkondadest, mis jääb põhjapoolse Toscana küngaste varju. Kasvatatakse enamjaolt samu viinamarjasorte nagu kuulus põhjanaaber, aga veini tehakse kahe kolmandiku jagu vähem. Piirkond on kiilutud Kesk-Itaalias Marche, Lazio ja Toscana vahele sisemaale ning vaatamata kontinentaalsele kliimale leidub piirkonnas väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega valget veini Orvieto Classico, mis valmistatakse peamiselt Trebbiano viinamarjasordist, lisades vastavalt tootja eelistusele veidi Grechettot ja Verdellot. Kunagi tehti ka Orvietost magusat Amabile või Dolce versiooni, aga tänapäeval on Orvieto enamjaolt kuiv valge vein. Kokku on Umbrias kaks DOCG ja 13 DOP veiniala ning levinuimateks marjasortideks on Sangiovese (22%), Trebbiano (17%) ja Grechetto (13%). Kui Orvieto on piirkonnale valgete veinide kategoorias kuulsust kogunud, siis punastest on südikamad Torgiano ja Montefalco linnade ümbruses tehtud veinid. Täidlane ja tihe Torgiano Rosso DOP punavein valmib samadest viinamarjasortidest, mis Chianti ning 70% ulatuses peab kasutama Sangiovese sorti. Kui marjad on korjatud kõrgematelt mäenõlvadelt, veini alkoholisisaldus on üle 12,5% ja teda on arendatud kolm aasta keldris, siis on etiketil kirjas Torgiano Rosso Riserva DOCG. Montefalcos tehakse nii punast kui ka valget veini. Tavalise valge puhul on marjasordiks enamjaolt Trebbiano. Grechettol on karakterit enam ja vein peab sisaldama vähemalt 85% sama marjasorti. Montefalco Rosso tehakse vähemalt 60% ulatuses Sangiovesest, aga Umbria punaveinide lipulaev on kontsentreeritud ja maskuliinne Montefalco Sagrantino DOCG. Vein peab olema valmistatud 100% ulatuses kohalikust tumedast Sagrantino marjasordist ja arenenud minimaalselt kolm aastat veinikeldris, sellest vähemalt aasta tammevaadis. Veinist on olemas on ka magus passito-versioon, mille jääksuhkrusisaldus peab olema vähemalt 80 g/l kohta.
Molise
On Itaalia üks väiksemaid veinipiirkondi Valle d’Aosta järel ja piirneb lõunast Puglia ja Campaniaga ning põhjast Lazio ja Abruzzoga. Tehakse ainult nelja DOP kaitstud päritoluga veini: Biferno DOP, Molise DOP, Pentro di Isernia ehk Pentro DOP ja Tintilia del Molise DOP. 2/3 piirkonna veinist on punast värvi ja marjadest kasvatatakse enim tumedat Montepulcianot ja valget Trebbianot. Suurim päritolunimetusega ala ongi Molise DOP, mis teeb päris palju sordiveine Chardonnay, Falanghina, Fiano, Greco, Malvasia, Moscato, Pinot Bianco, Pinot Grigio, Sauvignon Blanc ja Trebbiano marjadest. Need on lihtsad kergesti joodavad igapäevased kuivad valged veinid. Kuiv roosa vein tehakse enamasti Montepulciano sordist ja kuivad marjasordipõhised punaveinid tehakse Aglianico, Cabernet Sauvignon, Merlot, Montepulciano, Pinot Nero (Pinot Noir) ja loomulikult Sangiovese marjadest. Punane Riserva versioon on ainult Aglianicost. Veidi tehakse ka üsna lihtsakoelist kuiva ja magusat Spumante vahuveini ning passito-tüüpi magusat dessertveini Falanghina või siis Moscato marjasordist.
LÕUNA-ITAALIA
Campania
Vesuuvi vulkaan, Capri saar, Napoli linn ning Pompei on nimed, mis kõigile tuttavad ja turism on Campanias ka oluline majandusharu lisaks veini tegemisele. Veinimaailmas teatakse Campaniat Aglianico viinamarjasordist tehtava täidlase ja tiheda struktuuriga punaveini Taurasi poolest. Nimi pärineb ladinakeelsest väljendist campania felix (tõlkes: õnnelik maa) selle viljaka pinnase ja hea kliima pärast. See piirkond on 3000 aastat vana antiikaja Kreeka koloonia ja üks vanimaid veinipiirkondi Itaalias. 79. aastal toimunud Vesuuvi vulkaanipurskega hävis kõik. Tänapäeval kasvatatakse enam kui 100 erinevat marjasorti ja tõenäoliselt pärinevad sealt ühed parimad Lõuna-Itaalia DOCG kategooriaga kuivad veinid – Greco di Tufo, Fiano d´Avellino, tumedast Aglianico marjast tehtavad Aglianico del Taburno ja eelpool mainitud Taurasi. Aglianico ongi vulkaanilise kivistunud tuhapinnasega (tuff) veiniaedades enim kasvatatud mari, kogupindalalt lausa 35%. Samas leidub mitmeid heledaid marju, millest tehakse erksaid valgeid veine – Fiano, Greco ja Falanghina.
Fiano di Avellino DOCG on kuiv värske valge vein, mis tehakse Fiano marjasordist. Mõnikord veinipudeli etiketile lisatud märge Apianum viitab piirkonna esialgsele Kreeka nimele ja eraldi veinialast terminit ei tähenda.
Greco di Tufo DOCG – kuiv elegantne valge vein ja vahuvein. Vein tehakse vähemalt 85% ulatuses Greco marjasordist. Lubatud on lisada veel kohalikku Coda di Volpe sorti, millest tehakse Vesuuvi madalamatel mäenõlvadel kuulsat Lacryma Christi (tõlkes: Kristuse pisarad) veini. Vahuveini CO2 peab olema isetekkeline ja toimuma pudelis traditsioonilisel meetodil vähemalt kolm aastat. Tehakse ainult kuiva vahuveini. Greco marjasort saabus Itaaliasse koos kreeklastega, nagu ka piirkonna hinnatuim Aglianico, millest tehakse veine Aglianico del Taburno DOCG ja Taurasi DOCG. Kui Taurasi on jõuline ja tihe punavein, mis peab olema arenenud kolm aastat keldris, millest vähemalt poolteist aastat tammevaadis, siis Taburno mäe nõlvadel kasvavast Aglianicost võib teha ka Aglianico del Taburno nimega kuiva roosat veini. Punane vein peab olema vähemalt kahe aasta vanune ja Riserva versiooni kvaliteedinõuded on samad, mis Taurasi puhul.
Apuulia ehk Puglia
On nn Itaalia saapa ülemine kannaosa koos pisikese kannusega ja jääb Aadria mere äärde. Piirkond on enim veini tootev Itaalia veinitootja, samas on vaid 7% piirkonna veinist kaitstud päritolunimetusega kvaliteetvein. Peamiselt valmistatakse mahuveini, mida müüakse mujale maailmasse lihtsaks baasveiniks ja destilleeritakse meditsiini- ja parfümeeriatööstuse tarbeks. Samas on kokku 28 DOP veinipiirkonda ja neli DOCG ala, kus tehakse valget, roosat ja punast veini. Kasvatatakse enam kui 50 erinevat marjasorti ja piirkonna geograafilist paiknemist arvestades on loomulik, et domineerivad tumedad marjad: Sangiovese (15%), Primitivo (14%), Negroamaro (14%) ja enim kasvatatud heledaks marjaks on Trebbiano (13%).
Tõenäoliselt on Puglia kuulsaim vein kaitstud päritolunimetusega punavein Primitivo di Manduria, mille magusamale passito-tüüpi versioonile on omistatud kõrgeim Primitivo di Manduria Dolce Naturale DOCG nimetus. Mõlema veini puhul kasutatakse Primitivo marjasorti, mille nimetus tuleneb tema varajasest küpsemisest. Primitivo on esimene sort, mida hakatakse veiniaedades sügise saabudes korjama. Ameerika Ühendriikides on sama sort endale Zinfandeli nime all kuulsust kogunud. Tegelikult pärineb mari Aadria mere idarannikult Horvaatiast (Dalmaatsiast) ja kasvab seal siiani Crljenak Kaštelanski nime all. Et selle hääldamine on jänkidele liiga keeruline, siis kutsuvad veinisõbrad seda teisel pool Atlandi ookeani nüüd Tribidrag nimega. Heal lapsel mitu nime. Salento ala on üks suurim maakonnaveini IGP tootja ja kokku on seal lubatud teha üle 50 erineva valge, roosa ja punase sordiveini. Etiketilt leiab vastava marjasordi ja päritolunimetuse, näiteks Primitivo di Salento, Aleatico di Salento, Vermentino di Salento jne. Primitivo kõrval kasvatatakse mitut olulist tumedat marjasorti veel lisaks. Ergas ja hea happega on Uva di Troia (Nero di Troia, Sommarrello, Sumarello) marjasort, mis on nime saanud Troia linna järgi, mille legendi kohaselt oli asutanud Vana-Kreeka kangelane, Argose kuningas Diomedes pärast Trooja sõda ja Trooja linna hävitamist. Mujal Itaalias seda sorti sisuliselt ei kasva. Marjast tehakse nii sordiveini, kui ka kasutatakse paljude Puglia DOP veinide segudes. Sarnaselt Uva di Troiale on oluline tume mari Negroamaro (tõlkes: mõru must), mida on kasvatatud Puglias juba enam kui 1500 aastat ning millest tehtud intensiivsel ja kõrbenud tumedate marjade karakteriga veinil võib olla lausa saapaviksi lõhn.
Basilicata
Ala jääb Apenniini poolsaare „saapanina“ ja „kontsa“ vahele elik siis tallaosa. Väike karmi ja kuuma kliimaga mägine ala, kus on kõigest viis kaitstud päritolunimetusega veinipiirkonda ja üks neist kannab kõrgeimat DOCG tiitlit Aglianico del Vulture Superiore. Suurim linn on Potenza ja 82% veinist punane. Peamine marjasort Aglianico (ligi 60%). Aglianico marju kasvatatakse Vulture mäe nõlvadel ja veini minimaalne alkoholisisaldus peab olema 13,5%, laagerdusaeg keldris vähemalt kolm aastat ja sellest aasta tammevaadis. Maakonnaveini on lubatud teha umbes 40 marjasordist. Peamised heledad marjad on Moscato, Malvasia Bianca ja Greco, millest tehakse IGP Basilicata märgistusega kuivi ja magusaid passito-tüüpi maakonnaveine. Aglianicole lisaks leidub Itaalia kohalikest sortidest veel Montepulcianot, Ciliegiolot, Aleaticot, Negroamarot ja Nero d´Avolat.
Calabria
Itaalia „saapanina“, kus tehakse üheksat DOP nimetusega veini, aga kõrgema DOCG nimega veine ei olegi. Üle poole piirkonna veiniaedade saagist moodustab marjasort Gaglioppo, mis on isetekkeline ristand Sangiovese ja Mantonico Bianco sortide vahel. Tuntuim vein on Cirò DOP.Veinivalmistamise ajalugu ulatub mitmetuhande aasta taha ja Gaglioppost tehakse seal pehmeid punaseid veine. Heledatest sortidest on populaarseimad Greco ja tehtavast veinist on IGP maakonnaveini kategoorias.
SAARED
Sardiinia
On oma asukohalt veidi eraldatum ja üksildasem kui teised Itaalia veinipiirkonnad. Kui Sitsiilia on oma väikeste kalasadamate ja mägilinnakestega romantilisem ja sõbralikum, siis Sardiinia on turisti vaatenurgast veidi jahedam ja karmim. Eraldatuse tõttu on seal ka välja kujunenud oma kohalik keel, mis on segu itaalia, hispaania ja araabia keele väljenditest. Viinamarjakasvatus on saanud mõjutusi pigem hispaanlastelt. Enim kasvatatav marjasort saarel on Cannonau (35%) (Hispaanias Grenache Noir), lisaks kasvatatakse veel Carignanot (Hispaania Cariñena). Domineerivaks heledaks sordiks on Vermentino (28%), mis Prantsusmaal kannab nime Rollo. Ja sellest sordist tehakse saare ainus DOCG vein Vermentino di Gallura. Lisaks sellele tehakse Sardiinias 17 DOP kaitstud päritolunimetusega veini, millest paljud paiknevad saare läänerannikul. Tuntuimad on Vermentino di Sardegna ja Cannonau di Sardegna, vastavalt siis kahest enimkasvatatud sordist tehtud valge ja roosa ning punane vein. Lubatud on Vermentinost teha ka DOP vahuveini Vermentino di Sardegna Spumante. Punasel veinil on ka Riserva versioon, mis peab olema kahe aasta vanune ja arenema kuus kuud tammevaadis ning passito-tüüpi magus punane vein jääksuhkrusisaldusega üle 50 g/l. Vermentino di Gallura on saare põhjatipus asetsev ala, kus tehakse parimat kuiva vahuveini ja valget veini.
Carignano del Sulcis DOP on Sardiinia lõunatipus tehtav omanäoline vein Carignano marjasordist. Piirkonna esimesed veiniaiad rajasid foiniikia meresõitjad, kes nimetasid ala Solkiks. Sellest nimest kujunes lõpuks välja piirkonna tänapäevane nimi Sulcis. Vein võib olla kuiv roosa ja punane ning ka punane passito-tüüpi magus vein. Kõikidel puhkudel peab kasutama Carignano marjasorti. Punast kuiva veini võib leida märgistusega Rosso Novello, Rosso Superiore või Riserva. Novello on noor värske punavein, mis peab olema 40 päeva vana, enne kui seda müüa võib. Superiore Riserva peab olema kahe aasta vanune ja sellest vähemalt kuus kuud tammevaadis laagerdunud. Sardiinia kõige isikupärasem vein on Nuragus di Cagliari, mida tehakse Sardiinia pealinna Cagliari ümbruses samanimelisest marjasordist. Nuragus on Sardiinia autonoomne hele sort, mille nimetus pärineb väikese linna järgi. Mari arvatakse olevat jõudnud saarele foiniiklastega ja tänapäeval seda mujal maailmas ei kasvatata. Vein on saadaval nii kuiva, magusa kui isegi kergelt kihiseva versioonina.
Sitsiilia
Suurim Vahemere saar ja oluline kaubanduskeskus. Viinamarjad toodi saarele foiniiklaste poolt ja Sitsiilia veinikasvatus õitses antiikajal, kui seal olid veinivalmistajateks kreeklased ning tehti magusat valget veini Muscat marjasordist. Sitsiilia naabruses asuvalt Pantelleria saarelt pärineb siiani kuulsaim ja tuntuim taoline vein. Rooma impeeriumi ajal oli Sitsiilia vein samuti hinnas ja väidetakse, et see oli Julius Caesari lemmikvein. Sitsiilias on aastaid toodetud lihtsat ja odavat mahuveini, aga kaasajal veinitööstuse moderniseerudes on tootjad hakanud valmistama kindla ja hea kvaliteediga veine. Sitsiilias tehakse 23 DOP kvaliteediga veini ja on ka üks DOCG kategooriaga vein Cerasuolo di Vittoria DOCG, aga siiski on vaid 25% Sitsiilia veinidest kaitstud päritolunimetusega kvaliteetveinid. Enamus on lihtne ja igapäevane mahuvein.
Marjasortidest kasvatatakse üle 20 sordi, oluline on kohalik tume Nero d’Avola (nimetatakse veel ka Calabrese) ja heledatest Cataratto, mis on Sitsiilia kuulsaima kangendatud veini Marsala tugisambaks, lisaks veel Grillo, Insolia (Ansonica) ja Zibbibio (Muscat d´Alexandrie). Marsala on magus kangendatud vein, mille jääksuhkrusisaldus peab olema vähemalt 40 g/l ja kui etiketil on märge dolce, siis peab vein sisaldama jääksuhkrut vähemalt 100 g/l. Veini on kolme erinevat värvi: Ambra ja Oro tehakse peamiselt erinevatest heledatest marjadest, Rubino puhul peab kasutama vähemalt 70% tumedaid Nerello Mascalese, Nero d’Avola ja Pignatello marjasorte ja 30% ulatuses võib lisada heledaid sorte. Lisaks liigitatakse Marsala veel:
Fine – ühe aasta vanune vein ja vähemalt 8-kuulise tammevaadilaagerdusega
Superiore/Vecchio – vähemalt kahe aasta vanune vein ja sellest 20 kuud tammevaadis arenenud
Superiore Riserva – neli aastat vana vein ja 44 kuud tammevaadilaagerdust
Vergine/Soleras – viie aasta vanune vein, sellest 56 kuud tammevaadilaagerdust
Vergine Stravecchio/Riserva – 10 aastat vana vein, mis on laagedunud vähemalt 9,5 aastat (116 kuud) tammevaadis
Veinid võivad olla kõikides värvitoonides: Ambra, Oro ja Rubino.
Cerasuolo di Vittoria DOCG on Sitsiilia punane vein, mis tehakse võrdses koguses Vittoria linnakese ümbruses kasvavatest Frappato ja Nero d’Avola (Calabrese) marjasortidest. Teisi marjasorte kasutada ei tohi. Tavavein peab olema ühe aasta vanune ja Classico versioon kahe aasta vanune. Samas tehakse tavalise Sicilia DOP päritolunimetusega väga palju kuivi valgeid, roosasid ja punaseid sordiveine ning seguveine. Seguveinid peavad sisaldama vähemalt 50% ühte kindlat marjasorti.