Prantsusmaa
„Let´s save the France, because it is wine!“
Tundmatu Briti sõdur D-päeval
Veiniaedu – 787 000 ha
Maailmas 2. veinitootja ja ka 2. veinitarbija
Marjasordid: kasvatatakse kokku üle 500 erineva marjasordi.
Levinuimad tumedad on Merlot, Cabernet Sauvignon, Syrah, Cabernet Franc, Carignan, Cinsault, Pinot Noir ja Gamay.
Levinuimad heledad on Ugni Blanc, Chardonnay, Sauvignon Blanc, Melon de Bourgougne, Sémillon, Chenin Blanc, Colombard, Muscat Blanc à Petit Grains ja Viogner.
AOP piirkonnad – 472 AOP piirkonda
Veini on tehtud Prantsusmaal juba aastatuhandeid ja esimesed teated pärinevad ajast umbes 600 aastat e.m.a., kui Kreeka väljarändajad rajasid Prantsusmaa lõunarannikul Massalia linna, mida tänapäeval teame Marseille nime all. Prantsusmaa jääb umbes 40. – 50. laiuskraadi vahele põhjapoolkeral ja pindala on ca 547 000 km2, mis on ligi tosin korda Eestist suurem. Prantsusmaa on maailma üks suurimaid veinitootjaid ja jääb tootmismahtudelt stabiilselt 2. kohale Itaalia järel. Suurima osakaaluga on punavein, mis moodustab ligi 2/3 kogu veinist. Enimkasvatatud marjasort on Merlot. Kokku toodetakse veini 40 miljonit hektoliitrit aastas. Prantsusmaad võib pidada ka veinimaailma standardite loojaks, sest paljud veinitootjad üle ilma on seadnud Champagne’i, Bordeaux’ ja Burgundia piirkondade veinid oma etaloniks. Prantsusmaal kasvatatakse kokku üle 250 viinamarjasordi, millest mitmed on saavutanud rahvusvahelise kuulsuse. Heledatest sortidest on kuulsaimad Chardonnay, Sauvignon Blanc, Pinot Gris ja Chenin Blanc, tumedatest Pinot Noir, Merlot, Cabernet Sauvignon ja Syrah. Tuntuimad veiniregioonid on Alsace, Champagne, Loire’i org, Bordeaux, Burgundia, Rhône’i jõe org ja Edela-Prantsusmaa ning neis on kokku 472 väiksemat kvaliteetveini (AOP) ehk kaitstud päritolu nimetusega (KPN) veini tootvat kasvuala.
Prantsusmaa veinide kvaliteetklassid.
Prantsusmaa veinidele kehtivad kvaliteetnõuded kinnitab 1935. aastal loodud INAO (Institut National des Appellations d’Origine), mis loodi algselt veinide kvaliteedi määramiseks, aga on tänapäeval laienenud kõikidele teiste põllumajandustoodete kvaliteedi kontrollorganiks: vesi, oliivõli, juust, või ja isegi moosid-mahlad. Ka kvaliteedinõuded kala-, linnu- ja loomakasvatusel sätestab INAO.
Vin de Table (VdT) ehk Vin de France (VdF) – madalaima kategooria lihtne lauavein. Tänapäeval alla 10% veinitoodangust Ainus esitatav nõue on veinile, et viinamarjad peavad olema kasvanud Prantsusmaal. Marjasordid, aastakäik ja piirkond pole oluline. Eesti vaste -geograafilise tähisega (GT) vein.
Vin de Pays (VDP) ehk Indication Geographique Protégée (IGP) – maakonnavein. Kindla geograafilise päritoluga vein. Ca 35% kogu Prantsusmaa veinitoodangust. Viinamarjad, millest vein valmistatakse, on kasvanud kindlaks määratud piirkonnas või maakonnas. Marjasordid peavad olema veini puhul tuvastatud, aga veini võib segada kokku erinevatest aastakäikudest. Eestis vastavalt kaitstud geograafilise tähisega (KGT) vein.
Vin Délimité de Qualité Supérieure (VDQS) on limiteeritud kvaliteediga veinid või ka kvaliteetveinide (AOP) eelkategooria, kuhu kuulub umbes 1% Prantsuse veinidest. Kasutatakse potentsiaalse AOP klassifikatsiooni veinide puhul kuni vastava klassi omastamiseni. Seega on tegu nö kvaliteetveinide ootetsooniga. Kvaliteedinõuded samad, mis järgmisel kategoorial:
Appellation d’Origine Contrôlée (AOC) ehk Appelation d’Origine Protégés (AOP) – kontrollitud algupäraga, st kindlast piirkonnast pärinev vein, millele on kehtestatud kindlad kvaliteedinõuded marjade kasvatamiseks, veini valmistamiseks ning samuti veini organoleptilistele maitseomadustele. Erinevates piirkondades on nõuded erinevad. Apellatsioonireeglid määravad rangelt apellatsiooni piirid, viinamarjasordid, saagikuse hektarilt, nõuded marjade kasvatamisele, veini valmistamisviisi, veini keemilise koostise (alkoholisisaldus, pH-tase, jääksuhrusisaldus jne) ja nõuded veini laagerdamisele ning villimisele. Selle kategooria puhul tagab veini nõutud kvaliteedi Prantsusmaa riiklikul tasemel. Eestis vastavalt kaitstud päritolunimetusega (KPN) vein.
ALSACE
Viinamarjaaedu – 15 621 ha
Kogutoodang aastas: 907 269 hl ehk 121 miljonit pudelit
Marjasordid:
Peamiselt heledad sordid – Riesling, Gewürztraminer, Pinot Gris, Pinot Blanc, Sylvaner ja Muscat. Teisejärgulised sordid on Chasselas, Auxerrois ja Chardonnay. Ainus tume sort on Pinot Noir.
– Cremant d´Alsace (23,3%): 240 940 hl ehk 32,1 miljonit pudelit
– Alsace (70,4%): 638 717 hl, 92% valge kuiv vein
– Alsace Grand Cru (6,3%): 57 160 hl ehk 7,6 miljonit pudelit
– kuiv Grand Cru vein 43 248 hl ehk 5,7 miljonit pudelit
– magus Vendage Tardive (hiliskorje) ja Selection de Grains Noble (valitud vääris- hallitusega kaetud marjadest) dessertveinid 13 912 hl ehk 1,85 miljonit pudelit
Ligi veerand veinist eksporditakse, suurim turg on Belgia.
Prantsusmaa kirdeosas asuv veiniala on ülejäänud Prantsusmaast nii looduslikult kui ka kultuuriliselt veidi eraldiseisev piirkond. Looduslikult moodustab nii Alsace’i kui ka Prantsusmaa idapiiri Reini jõgi ja läänest piirab ala Vogeeside mäestik, mis kaitseb vihmapilvede eest ja muudab Alsace’i ilma päikeseliseks ja sademetevaeseks. Alsace’i pikk kuulumine Saksa kultuuriruumi on muutnud marjasortide valiku ülejäänud Prantsusmaast üsna erinevaks ja omanäoliseks. Ka veinide valmistamisel ja pudelietikettidel on lahknevusi Prantsusmaa teiste piirkondadega ning pudelikujuna on kasutusel omanäoline sihvakas reinveini pudel, mida nimetatakse ametlikult Flûte d’Alsace. Ajalooliselt algas tõsisem veinitootmine 2. sajandil m.a.j. peale Rooma impeeriumi vallutusi ning selle lagunedes asustati ala germaanlaste poolt. Keiser Karl Suure (Charlemagne) ajal õitses Alsace’i piirkonnas nii veinivalmistamine kui ka kaubandus, keskajal kuulus piirkond Habsburgide võimu alla. Segased ajad kestsid kuni 20. sajandini ja peale I maailmasõda oli veinitootmine peaaegu välja surnud. Prantsusmaale kuuluv Alsace hakkas keskenduma kohalikele marjasortidele ja oli esimene veinipiirkond maailmas, kus hakati marjasordi nime pudelietiketile märkima. 1945. aastal kinnitati Alsace veinipiirkonnana, 1962. aastal kinnitas INAO Alsace’i AOP, 1975. aastal lisati Alsace’i Grand Cru AOP ja aasta hiljem 1976. aastal ka vahuveinide kategooria Crémant d’Alsace AOP.
Alsace’i pinnas on suhteliselt mitmekesine, alates savi-liivasest ja lubjakivisest kuni vulkaaniliseni. Enamik Alsace’i väljapeetud 51 Grand Cru veiniaiast asub lõunapoolses osas. Tänu Alsace’i geograafilisele paiknemisele kasvatatakse seal enamasti valgeid marjasorte, hinnatud on Riesling, Gewürztraminer, Pinot Gris, Pinot Blanc, Sylvaner ja Muscat. Teisejärgulised sordid on Chasselas, Auxerrois, ja Chardonnay. Viimane leiab küll AOP kvaliteetveinide puhul rakendust ainult Alsace’i vahuveini Cremant d´Alsace valmistamisel. AOP veinid valmistatakse seitsmest marjast ja on üldiselt sordipõhised. Klubist jäävad välja teisejärgulised sordid ja ägedamate Grand Cru veinide valmistamisel kasutatakse ainult nelja sorti: Riesling, Gewürztraminer, Pinot Gris ja Muscat. Nendest neljast tehakse ka magusad dessertveinid, mis vastavalt korjeajale ning väärishallitusega nakatunud marjade hulgale jagunevad Vendage Tardive (VT, hiliskorje marjad) ja Selection des Grains Nobles (SGN, valitud Botrytisega marjad) valmistatud veinideks. Seguveinidena leidub lihtsat mahuveini Edelzwicker ja kvaliteetsemat ehk Gentil–veini. Esimene neist ei pea olema isegi ühe aastakäigu saagist, teise puhul peab tegu olema aastakäiguveiniga ja peab sisaldama vähemalt 50% nelja väärissorti.
Maakaardilt vaadates on Alsace nagu paberileht käärihaaradena paiknevate Prantsusmaa ja Saksamaa vahel ja nii on ka kohalik kulinaaria saanud mõjutusi mõlemalt poolt Reini jõge. Nii foie gras kui ka hapukapsas on Alsace’i rahvuslikus menüüs aukohal ja sobituvad kenasti piirkonna veinidega. Riesling või ka Pinot Blanc harmoneerub kenasti koduse, loorberi ja köömnetega maitsestatud choucroute’iga. Hiliskorje või väärishallitusega kaetud marjadest valmistatud dessertvein sobib saatma hanemaksa sisaldavaid roogi ega karda seista ka väärikalt tugevamaitseliste sinihallitusjuustude kõrval. Parfüümne ja lilleline Gewürztraminer aga serveeritakse Alsace’i pikantse, vürtsika ja aromaatse Munsteri juustu juurde.
LORRAINE
Viinamarjaaedu – 190 ha
Marjasordid: Ligi 70% aedadest on tumedad marjad: Pinot Noir ja Gamay, heledatest Auxerrois, Müller Thurgau, Aubin, Pinot Blanc ja Pinot Gris.
Kogutoodang aastas: 4500 hl ehk 0,6 miljonit pudelit
Kõige põhjapoolseim ja üks väikseimaid Prantsusmaa veinipiirkondi. Kokku kõigest 190 ha veiniaedu on jagatud mõne väikese Moseli jõe nõlvadel asuva sisekasvuala vahel: AOP Cótes de Toul, AOP Moselle ja geograafilise tähisega piirkond IGP Cote de Meuse.
Marjasortidest kasvatatakse tänu geograafilisele paiknemisele enam heledaid: Auxerrois, Müller-Thurgau, Aubin, Pinot Blanc ja Pinot Gris ning tumedatest on peamised Gamay ja Pinot Noir. Tehakse kuiva valget ja roosat ning kerget kuiva punaveini. Kuulsaim on piirkonna Vin Gris – tumedatest marjadest tehtud valge vein. Valmistatakse seda peamiselt Cótes de Toul´s Gamay ja Pinot Noir marjasortidest, kusjuures tootjatel lasub kohustus kasutada mõlemat sorti, Gamay on küll tugevas ülekaalus.
Enamik Lorraine’i veinidest juuakse ära turistide ja kohalike elanike poolt piirkonna kulinaarse spetsialiteedi Quiche Lorraine’i kõrvale.
CHAMPAGNE
Viinamarjaaedu – 33 868 ha
Marjasordid: Peamised on kolm sorti: tumedad Pinot Noir (38%) ja Pinot Meunier (31%) ning heledatest on peamine Chardonnay (29,5%). Ülejäänud 1,5% heledad Pinot’ perekonna sordid.
Kogutoodang (2018): 2 707 000 hl ehk 362,5 miljonit pudelit.
Vahuvein – AOP Champagne
– 340 šampanjamaja ja 15 900 viinamarjakasvatajat
– Suurim turg: Prantsusmaa (49%)
– 51% veinist on eksport, suurim turg on Suurbritannia (18%) ja järgneb USA (15%).
Tehakse vähesel määral ka valget ja punast tavaveini – AOP Coteaux Champenois.
Sellest piirkonnast pärineb kuulsaim ja ihaldatuim vahuvein maailmas – šampanja. Lisaks šampanjale valmistatakse ka väiksemas koguses rahulikku veini. Champagne’i esimesed veiniaiad rajati roomlaste poolt, kes kasutasid piirkonda peamiselt kriidi kaevandamiseks, mida kasutati ehitusmaterjalina. Sellest ajast on jäänud sinna suured maa-alused ideaalset temperatuuri ja niiskust hoidvad keldrid, mis leiavad kasutust šampanjatootjate poolt veini küpsemisel ja laagerdumisel. Piirkonna nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast campania (tõlkes: maakoht). 9.-11. sajandil pakuti Champagne’i piirkonna veine nimetuse Vin de Champagne või ka Vin de Reims all ning ära väärisid märkimist vaid Bouzy, Epernay, Montagne, Verzenay ja Ay külade ümbrusest kasvanud marjadest valmistatud vein. Erinevatele allikatele tuginedes selgub, et juba 1518. aastal pakuti Inglise kuninga Henry IV õukonnas Vin de Champagne’i. Tegu oli siiski mullita ent Champagne’i piirkonnast pärineva veiniga. 1662. aastal pakkus Prantsusmaa õukonnast pagenduses viibiv aadlik markii de St-Èvremond Londonis Inglismaa kuninga õukonnas vahutavat veini, mis oli pärit Champagne’i piirkonnast ning millele lisati Inglismaal pudelitesse villides käärimise soodustamiseks pärmi ja suhkrut. Valmis veinile pärmi lisamise leiutamise osas on šampanja ajaloo uurijad Tom Stevenson ja Essi Avellan ühisel arusaamisel, et see au kuulub Inglise teadlasele Christopher Merret’le, kes dokumenteeris praeguse nimetusega methode champenoise‘i kirjelduse 1662. aastal – seega juba kuus aastat enne seda, kui šampanja „isaks“ peetav munk, Dom Perignon Hautvillersi kloostrisse jõudis. Tõsisem šampanja tootmine sai alguse siis, kui kuningas Louis XV võttis 1728. aastal Prantsusmaal vastu seaduse veini pudelis müügi kohta – enne seda müüdi Prantsusmaal veini vaadiga. Kusjuures see andis tõuke ka Bordeaux’ veinimõisate tekkele, sest siis hakati seal veini etiketile märkima veini villimise paika: mis en bouteille au Château – villitud veinimõisas. Pudelitega müük lõi veinituru käima ja nii leidis Champagne’i tee palju Preisimaa ja Saksamaa päritolu kaupmehi, kes tahtsid veiniärist osa saada ja hakkasid agaralt šampanja valmistamisel kaasa lööma (Mumm, Heidsieck, Deutz, Bollinger, Krug, Hamm jne).
Tõeline šampanja võidukäik sai alguse 19. sajandil, kui leiti võimalus surnud pärmijäägi pudelist eemaldamiseks (et jook maksejõulisele aadelkonnale rohkem meeldiks), hakati segama erinevate aastakäikude ja viinamarjasortide veine ning võeti kasutusele palju vastupidavamast nn Inglise klaasist pudelid, sest tavalised klaaspudelid purunesid tihti pudelis käärimisel tekkiva CO2 rõhu tõttu.
Champagne’is kasvatatakse peamiselt kolme marjasorti, millest kaks on tumedad: Pinot Noir ja Pinot Meunier, mis moodustavad üle 69% veiniaedadest ning heledaks sordiks Chardonnay. Alates 2010. aastast on lubatud kasvatada Champagne’i lõunapoolses osas Aube piirkonnas veel nelja heledat lisasorti: Arbane, Petit Meslier (Aubin Blanc), Pinot Blanc (Blanc Vrai) ja Pinot Gris (Formenteau). Neid sorte kasvab Champagne’i veiniaedades küll kõigest 1,5% ulatuses.
Champagne’is eristatakse veel 17 Grand Cru ja 42 Premier Cru küla, mille ümbruse veiniaedadest pärinevad parema kvaliteediga marjad, aga viimasel ajal käib selle ümber vaidlus, sest INAO reglementeerib Grand Cru marjade terroir´i põllu järgi, mitte küla järgi. Erinevalt Burgundia Grand Cru veinidele, kus on veiniaia nimi etiketil (nt Chablis Grand Cru Les Clos) märgivad šampanjatootjad etiketile tavaliselt ainult küla nime (nt Bouzy Grand Cru). Olgu sellega kuidas on, Champagne Grand Cru kategooriat ametlikult tühistatud pole ja ehk jätab siis teadmine, et joodud sai Grand Cru šampanjat mullisõbrale paremini meeldejääva maitseelamuse.
LOIRE’I ORG
Viinamarjaaedu – 53 380 ha
Kogutoodang aastas (2017): 2 850 000 hl ehk 380 miljonit pudelit
Marjasordid:
– Kasvatatakse 24 erinevat sorti, olulisimad on heledatest Chenin Blanc, Sauvignon Blanc ja Chardonnay, tumedatest Cabernet Franc, Pinot Noir ja Grolleau.
– Valmistatakse kuiva ja poolkuiva vahuveini, valget ning roosat veini, lisaks kuiva punast ja magusat valget veini.
– Vahuvein: Cremant de Loire, valge ja roosa, 132 000 hl ehk 17,6 miljonit pudelit.
– 47% valge vein, 24% roosa vein, 20% punavein ja 9% vahuvein.
– 79 AOP veini piirkonda ja üks IGP piirkond.
– Umbes 4000 veinitootjat.
Viinamarjaaiad istutati Rooma impeeriumi laienemise käigus ja laienemine jätkus Frangi riigi võimu ajal kuni Karl Suure valitsemise ajani. 1152. aastal abiellus noor tulevane Inglismaa kuningas Henry II Plantagenet Akvitaania Eleanoriga ning koos sellega läks Inglismaa võimu alla pea pool tänapäeva Prantsusmaad (Bordeaux, Anjou krahvkond ja Normandia), mistõttu olid Inglise kuninga õukonnas Loire’i ja Bordeaux’ piirkonna veinid olulisel kohal. Loire’i veinid saavutasid populaarsuse tõusu keskajal, seega istutati juurde veiniaedu ja võeti kasutusele mitmeid erinevaid marjasorte, teiste seas ka Cabernet Franc, mis on tänapäeval Loire’i piirkonna üks olulisemaid tumedaid marjasorte.
Loire’i orus kasvatatakse palju erinevaid heledaid ja tumedaid marjasorte, sest piirkond on klimaatiliselt ja geoloogiliselt üsna killustunud. Peamised heledad marjasordid on Chenin Blanc (Pineau de Loire), Melon de Bourgougne (Muscadet) ja Sauvignon Blanc, tumedatest on hinnatuimad Pinot Noir, Cabernet Franc, Gamay ja Groslot (Grolleau). Viimasest valmistatakse kuulsaimat off-dry stiiliga roosat veini Anjou piirkonnas. Ka Chardonnay marjasorti kasvatatakse aasta-aastalt üha enam, sest Loire’i traditsioonilisel meetodil tehtav vahuvein – Cremant de Loire on Prantsusmaal müügimahtudelt peale šampanjat teine vahuvein. Cremanti valmistamiseks kasutatakse enamasti Anjou ja Touraine’i piirkonnas kasvanud Chardonnay, Chenin Blanc, Sauvignon Blanc ja Pinot Noir marjasorte. Valget kuiva vahuveini valmistatakse traditsioonilisel meetodil ning see peab laagerduma vähemalt 12 kuud pudelis pärmisademel.
Suures pildis jagatakse Loire’i org neljaks suuremaks piirkonnaks: jõe suudmealal asuv viljaka pinnasega mereliselt niiske kliimaga Pays Nantais, lihtsaid ja suupäraseid igapäevaveine pakkuv Anjou-Saumur, Prantsuse aiaks nimetatav Touraine ja sisemaal asuv kontinentaalse kliima ning lubjakivise pinnasega Loire’i ülemjooks, kus valmistatakse parimad Loire’i valged veinid.
Pays Nantais piirkonna tuntuim vein on veidi kargema tsitruselise iseloomuga Muscadet Sèvre et Maine nimeline vein, mille valmistamisel korjatakse Burgundia päritolu Melon de Bourgougne alias Muscadet marjad Sèvre ja Maine jõgede vahele jääva künka kõrgematelt mäenõlvadelt. Niiske ja viljaka pinnasega piirkond pole just kõige sobivam heade veiniviinamarjade kasvatamisel ja seega annavad veinimeistrid veinile rohkem jumekust seda peale käärimist vaati tekkinud surnud pärmisademel laagerdamisega. Pudeli etiketilt leiab ka sellekohase ülestähenduse: Sur Lie – hoitud sademel. Siinkohal tasub meelde jätta, et Muscadet ei ole Muscat marjasort, kuigi kirjapilt on sarnane. Muscat marjasort pakub parfüümseid, lillelise aroomi ja pigem magusa maitsega veine Prantsusmaal Alsace’i ja Itaalias Piemonte piirkonnas ning samuti mitmetes Hispaania veinipiirkondades. Muscadet on isetekkeline ristand Pinot Noir ja Gouais Blanc sortidest ja on kuulsamate Chardonnay, Gamay Noir, Auxerrois ja Aligoté sortide sugulane. 18. sajandil põlgasid Burgundia veinitootjate selle ära kõrge saagikuse ja ilmetute valgete veinide pärast. Samas leidsid Loire’i viinamarjakasvatajad oma veinimuredele lahenduse, sest sort on hea külmataluvusega. Muscadet´st valmistatakse kuiva ja happelist aperitiivset värsket veini, mis sobib ideaalselt piirkonna kuulsaima toidu moules frites kõrvale.
Anjou-Saumur’i kruusase pinnasega veiniaiad jäävad Angersi linnast lõunapoole Loire’i jõe kallastele. Tehakse igapäevast valget, roosat ja punaveini Chenin Blanc, Cabernet Franc, Gamay ja Grolleau sortidest. Kuulsaim on selle piirkonna marjaselt mahlaka iseloomuga roosa vein Rosé d´Anjou. Veinisõprade seas on tuntust kogunud ka Cabernet Franc marjasordist valmiv Saumuri punavein ning kõrgelt hinnatakse veidi ränikivisemal pinnasel kasvanud Chenin Blanc marjasordist loodud elegantseid magusaid veine: Coteaux du Layon, Quarts de Chaume, Savennières ja Bonnezeaux. Veinid valmivad hiliskorje või väärishallitusega nakatunud marjadest.
Touraine’i nimetatakse ka Prantsuse Aiaks (Jardin de France), sest seal asuvad ilusaimad Prantsuse renessanss-stiilis lossid koos väljapeetud iluaedadega. Sarnaselt Anjou piirkonnale tehakse igapäevast kuiva valget, roosat ja punast veini paljudest erinevatest sortidest, heledatest peamised on Chardonnay, Chenin Blanc ja Sauvignon Blanc. Tumedatest sortidest kasvatatakse Cabernet Franci, Cabernet Sauvignoni, Malbeci ja Pinot Noir’d. Kuulsaim on Chenin Blanc marjasordist valmiv valge vein Vouvray, mida leidub nii rahuliku veini kui ka kihisevana (Mousseaux, Petillant) ja maitseskaalal kuivast magusani. Hinnatuim on Chinon’ piirkonna kuiv mineraalse alatooniga Chenin Blanc sordist valge vein ja enamasti Cabernet Franc marjasordil baseeruv punavein.
Loire’i ülemjooksult pärinevad Prantsusmaa kuulsaimad Sauvignon Blanc marjasordist valmistatud kuivad ja karged valged veinid: Sancerre ja Pouilly Fume. Pinnas on sarnaselt Chablis´le kriidiselt lubjakivine, Pouilly Fume aladel lisaks ka ränikivi, mis annab veinidele erksa mineraalse noodi. Sancerre’i aladel tehakse veidi ka punast veini Pinot Noir sordist, aga hinna ja kvaliteedi suhe on valgel veinil tunduvalt parem.
Burgundia
Viinamarjaaedu – 34 771 ha
Kogutoodang aastas: 1 410 000 hl ehk 188 miljonit pudelit.
16 kooperatiivi, 268 veinikaupmeest, umbes 3700 viinamarjakasvatajat/tootjat.
Marjasordid: Peamised Chardonnay (50%) ja Pinot Noir (41%), teisejärgulised sordid Aligote (6%), Gamay, Cesar, Tressot, Pinot Blanc, Pinot Gris, Sauvignon Blanc ja Sauvignon Gris (3%).
– 59% valge vein, 30% punane vein.
– 102 AOP veinipiirkonda (kokku Prantsusmaal 425).
– Bourgougne AOP 747 000 hl ehk 99,6 miljonit pudelit (ca 53%).
– Bourgougne 1er Cru & Village 648 600 hl ehk 86,4 miljonit pudelit (ca 46%), 1er Cru veiniaedu on 684.
– Bourgougne Grand Cru 14 100 hl ehk 1,9 miljonit pudelit (ca 1%), 40 Grand Cru aeda (33 Burgundias ja seitse Chablis’s).
– Vahuvein: Cremant de Bourgougne 155 100 hl ehk 20,7 miljonit pudelit (ca 11%).
– Ligi 48% veinist eksporditakse, USA (20%) ja Suurbritannia (18%) on suurimad turud.
Burgundias valmistatakse tõenäoliselt maailma kõige kallimad ja ihaldatumad veinid nii veinikaupmeeste kui ka veinisõprade silmis. Ainulaadne topograafiline ja klimaatiline piirkond, mille veine kirjeldavad veinieksperdid kustumatu sisemise põlemisega. Alust selleks annab kõige killustatum topograafiline veinide klassifitseerimise süsteem maailmas, kus mikrokliima on jaganud veiniaiad erinevatesse kaalukategooriatesse ning veiniaia piiridele peetakse arvestust meetri täpsusega. Burgundia tekkis Rooma impeeriumi lagunedes ja ühendati Frangi riigiga. Selle lagunedes tekkis Burgundia hertsogiriik, mis oli Prantsusmaaga seotud kuninglike veresidemetega, aga kuulus Karl Suure (Charlemagne) rajatud Püha Rooma keisririigi alla. Tänu sellele oli ta suuresti sõltumatu üksus, nagu Toscana hertsogiriik Itaalias ja sai sealt ka hüüdnime Franche-Comté ehk vabakrahvkond. Burgundia hertsogid kandideerisid Prantsuse kuninga troonile ja Burgundia hertsogi tiitel on siiani kasutusel. Hetkel kannab seda Hispaania kuningas Juan-Carlos I. Burgundia maaomanikeks olid aadlikud ja kloostrid, aga peale Prantsuse revolutsiooni toimunud natsionaliseerimist müüs maad noor Prantsuse Vabariik avalikel oksjonitel. Hiljem võimule tulnud keiser Napoléon I Bonaparte lõi pärimisseaduse, mis kohustas vara jagama võrdselt kõigi pärijate vahel, mistõttu võib tänapäeval olla ühel veiniaial mitu omanikku, kes teevad sama aia veini, aga erineva tootjanime või brändi all.
Burgundiat, mis paikneb Permi ajastul tekkinud 300 miljoni aasta vanuse Kimmeridge lubjakiviladestu murrangul, saab jagada geograafiliselt põhja-lõuna suunal neljaks alapiirkonnaks – Côte d’Auxerre (Chablis), Côte d`Or (Côte de Nuits ja Côte de Beaune), Côte Chalonnaise ja Maconnais. Kuna piirkond on suur kirju pusle erinevatest veiniaedadest ja nende keerulisest omandisuhetest, siis kasutatakse seal mitmeid erinevaid mõisteid, mida mujal Prantsusmaa veinipiirkondades nii tihti ei kohta.
Lieu–dit – maatüki kohanimi, mis on ajalooliselt tekkinud ja kinnistunud. Kasutatakse veel ka Alsace’i ja Rhône’i piirkondades. Ühes veiniaias võib olla mitu erinevat lieu–dit’d, kui ka ilma inimtegevuse mõjuta veiniaed.
Climat – mikro-terroir, sisuliselt üks veiniaed, seal kasvavale marjasordile on kindel geograafiline, topograafiline ja mikroklimaatiline mõju, mis väljendub selle veiniaia veini värvis, aroomis ja maitses.
Clos – tähendab paksu meetrikõrgust kivimüüri, millega marjakasvatajad kaitsesid veiniaedu külmade ja metsloomade eest, nimetus Clos esineb kasutusel mitme veiniaia ametlikus nimes.
Monopole – lieu-dit või climat, mis on ainult ühe maaomaniku valduses, kes on vastavalt ka ainus selle veiniaia viinamarjade kasvataja ja veinivalmistaja.
Côte d’Auxerre (Chablis) on Burgundia põhjapoolne osa ja saanud nime Chablis’ linnakese järgi. Kogu piirkonnas kasvatatakse enamjaolt heledat Chardonnay marjasorti, millest valmistatakse mineraalseid merelise hõnguga kargeid valgeid veine. Chablis, 1er Cru ja Grand Cru aia veinid tehakse eranditult ainult Chardonnay marjasordist ja viimaste veinide puhul märgitakse veinipudeli etiketile ka aia nimi, sest nii 1er Cru kui Grand Cru aiad on registreeritud ja kannavad kaitstud päritolu nimetust. Chablis’st umbes 20 km kaugusel edelas Saint Bris’ linnakese ümbruses kasvatatakse veidi Sauvignon Blanc marju, millest valmistatakse samanimelist kuiva valget veini, aga see on pigem piirkonna marjasordi valiku silmas pidades erandlik.
Côte d`Or ehk tõlkes kuldne mäenõlv, kuhu jäävad kõik Burgundia parimad, hinnatuimad ja kuulsaimad veinikülad. Algab Dijoni linnast ja lõppeb Marangesi külaga ning jaguneb veel omakorda põhjapoolseks Côte de Nuits’i (Nuits St. George’i küla järgi) ja lõunapoolseks Côte de Beaune´i (Beaune’i linna järgi) mäenõlvaks. Põhjapoolse Côte de Nuits’ mäenõlvadel asuvad veiniaiad on merepinnast kõrgemal kui Côte de Beaune’i nõlvadel asuvad aiad ja seal tehakse pika arengupotentsiaaliga, maailmas ikoonveinide staatuses olevaid Pinot Noir marjasordist punaveine Gevrey Chambertin, Morey-St-Denise, Chambolle Musigny, Vougeot, Flagey-Échezeaux ja Vosnee-Romaneé külade ümbrusest. Nende külade Grand Cru veiniaedadest pärit veinidest valdavalt räägitakse ja neid ostetakse veinikeldrisse, juuakse aga vähe. Mitte ainult seetõttu, et need on ühed maailma kallimad veinid, vaid ka sellepärast, et neid tehakse veinimaailma tarbimist arvestades väga vähe. 1er Cru ja külaveinide klassiga veiniaedade toodang on küll samuti üsna kallis, aga siiski märksa tarbijasõbralikuma hinnaga.
Lõunapoolne Côte de Beaune’i piirkond oma veiniküladega keskendub enamjaolt Chardonnay kasvatamisele, kuigi mõne valitud küla veiniaedades kasvab ka ainult Pinot Noir marju. Nõlvad on merepinda arvestades veidi madalamad kui põhjapoolses Côte d´Ori osas ja seetõttu on vaid kolm Grand Cru aedadega küla – Aloxe Corton, Puligny-Montrachet ja Chassagne-Montrachet Côte de Nuits´i kuue vastu. Viimased kaks küla teevad ainult valget Grand Cru veini Chardonnay marjasordist. Samas on Aloxe Corton küla suurima Grand Cru aiaga (Le Corton, ca 92 ha) Burgundia küla, kus tehakse nii valget kui punast Grand Cru veini. Selle küla vein on olnud ka keiser Karl Suure lemmikveiniks, seetõttu osa aiast, kus kasvatatakse Chardonnay marjasorti kannab Corton Charlemagne (Le Cortoni veiniaia lieu-dit ehk üks osa) nime.
Côte Chalonnaise’ veiniaiad jäävad Chalon-sur-Saone’i linnast veidi lääne poole ida- ja lõunavaatega mäenõlvadele. Kalleid Grand Cru veiniaedu seal ei ole, eristatakse viit küla ja nende külade 1er Cru veiniaedu. Domineerivaks marjasordiks on Chardonnay ja talle sekundeerib Pinot Noir. Sellest piirkonnast pärinevad ühed kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega Burgundia veinid. Lisaks kasvatatakse üsna palju Chardonnay´d Crémant de Bourgougne’i valmistamiseks.
Màconnais on lõunapoolseim Burgundia osa, mis saanud nime Màconi linna järgi. Piirkonna veiniaiad asuvad veidi madalamate mäenõlvadel ja pinnas pole nii lubjakivirikas, esineb rohkem savisetteid ning eristatakse kahte suuremat veiniküla: Pouilly Fuisse ja Saint Veran. Grand Cru ja 1er Cru veiniaedu piirkonnas ei ole ja tehakse tarbijasõbraliku hinnaga arusaadavat Burgundia stiilis valget veini Chardonnay marjasordist.
BEAUJOLAIS
Viinamarjaaedu – 17 800 ha
Kogutoodang aastas: 825 000 hl ehk 110 miljonit pudelit
99% punavein, 1% valge ja roosa vein.
Marjasordid: 99% Gamay Noir à jus Blanc, lisaks Chardonnay ja Syrah.
Esimesed veiniaiad istutasid roomlased ja viinamarjade kasvatamise võtsid keskajal üle benediktiini mungad. Beaujolais´d peeti kunagi üheks Burgundia osaks, sest see kuulus kunagi Burgundia hertsogkonda. Et aga piirkonnas kasvatatakse 98% ulatuses Gamay marjasorti, mis on Pinot Noiri „poeg“ (Pinot Noir x Gouais Blanc sortide isetekkeline ristand) ja veinid erinevad oma stiililt Burgundia omadest, siis vaadatakse kogu ala siiski eraldiseisva veinipiirkonnana. Nimetus tuleb Ardiére’ jõe äärde jääva Beaujeu linna järgi. Lyonis baseeruvad Beaujeu hertsogid tegid piirkonna veini kuulsaks, sest teiste Prantsusmaa piirkondade veinidele oli kehtestatud tollimaksud. Seetõttu oli tänapäeval kuulus Prantsusmaa kulinaariapealinn Lyon suurim Beaujolais’ veinide turg keskajal.
Gamay, täpsema nimetusega Gamay Noir à jus Blanc on sisuliselt piirkonna monokultuur ja 99% Beaujolais’ veinist on sordipõhine marjaselt elav ja kergesti joodav punavein. 1960ndatel aastatel rakendati turundushobused veinivankri ette ja hakati tootma CO2 -matseratsiooniga moodsat ja lihtsalt Beaujolais Nouveau veini, millega tähistati ülemaailmselt sügisest saagikoristust ja uue veiniaasta algust. Novembrikuu kolmandal neljapäeval avati pudelid alles oktoobris käärimise lõpetanud veiniga ja käesoleval ajal on see siiani näiteks Jaapanis suurim veinipidu. Ühtlasi on Beaujolais Nouveau ainus Prantsusmaa punavein, mida on lubatud seaduslikult lõpptarbijale müüa saagikoristusega samal aastal. Oluline on veini serveerida jahutatult, soovitavalt 12-14 oC, sest vein on värske, marjaselt elav ja madala tanniinisisaldusega. Samas tekitas see olukord soovimatu kuulsuse piirkonna kümnele veinikülale, kes valmistavad samast marjasordist struktuurset, väärikat ja hea arengupotentsiaaliga tammevaadilaagerdusega Burgundia stiilis punaveini. Olulisimad neist on Brouilly, Morgon ja Moulin-a-Vent, mille eksemplarid pakuvad veinisõbrale positiivset avastamisrõõmu saagikoristusele järgneva kümne ja rohkemagi keldris veedetud aasta pärast.
JURA
Viinamarjaaedu – 1850 ha
Kogutoodang aastas: ca 55 500 hl ehk 7,5 miljonit pudelit
– Valge vein ja vahuvein (60%), roosa, punane vein dessertvein ja kangendatud vein (VDL).
Marjasordid: peamised on heledatest Chardonnay (Melon d’Arbois või ka Gamay Blanc) ja Savagnin (Naturé) ning tumedatest Poulsard (Poulssard), Pinot Noir ja Trousseau.
– Viis kaitstud päritolu nimetusega (KPN) kasvuala.
– Vahuvein: Cremant du Jura (1995 a) ca 24 000 hl ehk 3,2 miljonit pudelit.
Jura piirkond jääb Burgundiast ida poole, veiniaiad jäävad kontinentaalse jaheda kliimaga alale, merepinnast 250 – 400 meetri kõrgustele savise-lubjakivise pinnasega Alpi mäestiku madalamatele nõlvadele. Jura idanaabriks on Šveits. Piirkonna kuulsust tõstab veel asjaolu, et Prantsuse teadlane Louis Pasteur, kes uuris pärmirakkude elutsüklit veini käärimisel sündis, kasvas üles ja omas ka veinivaldust Arbois’ veinipiirkonnas, mis teeb tänapäeval siiani veini Domaines Henri Marie.
Juras tehakse vahuveini, valget, roosat, punast, kuivatatud viinamarjadest dessertveini (Vin de Paille) ja ka selle piirkonna kõige kuulsamat „kollast“ oksüdatiivse iseloomuga, Hispaania šerrile sarnast veini Vin Jaune – mida müüakse 62 cl suuruses clavelin-nimelises pudelis. Veidi tehakse veel ka kangendatud VDL veini Macvin du Jura.
Côtes du Jura on üldpiirkond kus tehakse igapäevast kuiva valget veini Chardonnay ja Savagnin marjadest ning kuiva roosat ja punast veini Poulsard, Trousseau ja Pinot Noir sortidest.
Arbois – esimene kaitstud päritolu nimetusega Jura vein aastast 1936. Arbois toodab ligi 70% Jura piirkonna veinist ja 30% sellest on valge. Seal tehakse ka Jura kuulsamaid Savagnin marjasordist Vin Jaune ja Vin de Paille veine. Esimene neist on kuiv, pähklise ja oksüdatiivse karakteriga valge vein, mida kääritatakse traditsiooniliselt lahtistes veinivaatides. Teine on peaaegu rosinateks kuivatatud marjadest valmistatud magus dessertvein.
L’Etoile – kõigest 75 ha suurune viinamarjade kasvuala samanimelise linnakese ümbruses, kus Chardonnay on peamiseks marjasordiks ja tehakse veidi Chablis´le sarnast mineraalset ja värsket valget veini. Kasvatatakse veel ka Savagnini ja valmistatakse mõlema sordi segamisel magusat veini Vin de Paille.
Château-Chalon – on nn mitteametlik Jura Grand Cru vein ja kuulus Vin de Paille’i poolest. Nime on saanud piirkond Château-Chalon´ nimelise lossi järgi, mis asub kasvuala keskel mäe otsas. Kokku 50 ha veiniaedu mäe nõlvadel ja eksklusiivselt 100% ainult Savagnin marjasort. Vein valmistatakse hiliskorje marjadest, mis ei tohi olla nakatunud Botrytisega ja kääritatakse tammevaatides minimaalselt kuus aastat, nii et vaadis tekiks kääriva veini pinnale surnud pärmirakkudest kiht –flor, mis kaitseb veini liigse oksüdatsiooni eest. Veinid on iseloomult täidlased, kuivatatud seente ja röstitud pähklite noodiga, samas erksa soolaka happesusega. Hinnalised veinid on ülipika arengupotentsiaaliga ja müüakse 62 cl suuruses pudelis. Pudel on originaalse mahuga seetõttu, et kuue aasta jooksul aurub vaadist 13 cl iga 75 cl pudeli kohta „inglitele“.
Cremant du Jura – piirkonna vahuvein, mis kannab ametlikku kaitstud päritolu nimetust (KPN) alles 1995. aastast. Veinid valmistatakse traditsioonilisel meetodil ja enamjaolt Chardonnay marjasordist, roosa vahuveini puhul kasutatakse värvi lisamiseks Jura piirkonna tumedatest marjasortidest valmistatud veini.
SAVOIE
Viinamarjaaedu – ca 2000 ha
Kogutoodang aastas: 907 269 hl
70% valge vein, lisaks tehakse vahuveini Cremant de Savoie´d ja kerget roosat ning punast veini.
Marjasordid: Domineerivad heledad sordid, millest hinnatuimad on kohalikud sordid Altesse (Roussette) ja Jacquère. Lisaks veel Roussanne, Chasselas, Chardonnay, Aligoté, Molette, Marsanne, Pinot Gris, ja Gringet (kõigest 21 ha). Tumedaid marju kasvatatakse vähem, esindatud on Mondeuse, Persan, Gamay, Poulsard, Cabernet Franc ja Pinot Noir.
Piirkonnas on neli kaitstud päritolunimetusega veiniala.
Prantsusmaa idapoolseim jahe mägine veiniala Šveitsi naabruses on veiniaedade suuruselt sarnane põhjapoolse naabri Jura piirkonnaga, aga tänu tugevamatele Alpi mõjutustele on kliima külmem ja karmim ning seetõttu peaaegu pool toodetavast veinist on aromatiseeritud ja kangendatud vein ehk vermut. Viinapuid kasvatati seal juba sel ajal, kui roomlased 3. sajandil selle piirkonna vallutasid. Kohalikud keldid kasvatasid Vitis vinifera viinapuu vana, külmakindlat ja varaküpsevat saagikat alamliiki Vitis allobrogica(nimetus tuleneb selle keldi hõimu – allobrogeesid nimest). Roomlastele meeldis sellest viinapuuliigist tehtud veini iseloomulik aroom, mis meenutas tõrva lõhna. Selle viinapuuliigi marjasordid kinnitati 1956. aastal DNA analüüsiga Vinifera alamliigina Serines perekonna marjade alla ning Viogner, Marsanne, Roussanne, Syrah, Durif, Mondeuse, Dureza ja Péloursin on tänapäeval Rhône’i piirkonna sortidena kõige tuntumad selle vinifera alamliigi esindajad.
Veini valmistatakse kõige enam Vin de Savoie päritolunimetusega ja tehakse kuiva valget, roosat ja punast veini. Samanimelist vahuveini hakati aastast 2014 valmistama Cremant de Savoie nime all ja selle traditsioonilisel meetodil valmiva vahuveini puhul peab kasutama vähemalt 60% ulatuses piirkonnale omaseid marjasorte Altesse ja Jacquère.
Roussette de Savoie on Savoie’ piirkonna kõige hinnatum vein, mis valmib vaid Altesse (Roussette) marjasordist. Vein on täidlasem ja elegantsem, kui Savoie’ ülejäänud piirkondades tehtav sama marjasordi vein.
Seyssel on kuiv valge ja vahuvein Altesse ja Chasselas marjasortidest, mida kasvatatakse umbes 240 hektaril Seysseli linna ümbruses.
Rhône’i org
Viinamarjaaedu – 70 365 ha
Kogutoodang aastas: 3 063 815 hl ehk ca 408,5 miljonit pudelit
Marjasordid: 27 erinevat sorti, olulisimad on tumedatest Grenache Noir, Syrah, Mourvèdre ja heledatest Viogner, Marsanne ja Roussanne.
– 81% punavein, 13% roosa vein ja 6% valge vein.
– 28 erinevat kaitstud päritolu nimetusega (KPN) veinipiirkonda.
– Vahuveinid: Cremant de Die, Clairette de Die.
– Ligi 33% veinist eksporditakse, Suurbritannia (18%), Belgia (17%) ja USA (14%) on peamised turud.
Rhône’i jõgi on olnud aastatuhandeid tähtsaks kaubateeks sisemaa ja Vahemere ranniku piirkondade vahel. Enne Rooma impeeriumi vallutusi Gallias asustasid ala keldi hõimud, kellelt pärineb ka jõe nimi – Rodo, mille kandsid jõe suudmeala asustanud kreeklased üle oma keelde kujul Rhodanos. Rhône’i piirkonna vürtsikad punaveinid olid Rooma riigis hinnatud ja peale impeeriumi lagunemist võtsid veini tegemise oma kätte kloostrid. 14. sajandil kolis paavst Avignoni ja see tõstis piirkonna punaveinide positiivset imagot veelgi. Tänapäevalgi on Rhône’i piirkonna üks kuulsaim vein Châteauneuf-du-Pape (tõlkes: paavsti uus loss). Veini müüdi Prantsusmaa ja Inglismaa õukonda ning veini kvaliteeti rõhutas seegi, et 1650. aastal hakati Rhône’i piirkonna veinivaatide märgistama CDR tähisega (Cótes du Rhône), et vältida veinide võltsimist. 1737. aastal kinnitas selle ka Prantsusmaa kuningas Louis XV oma määrusega ning nõudes lisaks veinivaatide märgistamist aastakäiguna, sest Bordeaux’ veinikaupmehed müüsid veini klaretti pähe Inglismaale. Prantsuse revolutsiooni käigus paavstile kuulunud maad natsionaliseeriti ja müüdi riigikassa täitmiseks enampakkumistel ja võeti ka laiemalt kasutusele üldine nimetus Cótes du Rhône, mis tänapäeval märgistab piirkonna regionaalset valget, roosat ja punast veini.
Valmistatakse vahuveine, valgeid ja punaveine ning Rhône’i lõunaosas lisaks veel roosat veini ja kangendatud dessertveini. Veiniaiad jäävad Rhône’i jõe kallastele Lyoni linnast lõunasse, ulatudes kuni Vahemere rannikuni ning piirkond jagatakse geograafiliselt kaheks: Põhja-Rhône ja Lõuna-Rhône, kus kokku on 17 tuntud veiniküla. 1er Cru ja Grand Cru veiniaedu ei ole, küll aga eristatakse parimaid lieu-dit veinipõlde. Rhône’i pinnas on piirkonna kunagise vulkaanilise aktiivsuse tõttu graniidi- ja kiltkivirohke, eriti põhjapoolses osas. Lõuna pool on olnud kunagi eelajaloolistel aegadel vee all ja seal leidub ka kohati lubjarikkaid settekivimeid. Kliima on kontinentaalselt soe ja vahemereline, mõningaste Alpide mõjutustega, millest olulisim on mistraalehk külm tugev tuul, mis hakkab puhuma sügisel põhjast, siis kui Vahemeri on suve jooksul soojenenud kriitilise piirini ning selle kohal tekkivad soojad õhumassid kiiresti üles tõusevad. Samas võib pidada seda tuult ühtlasi ka veiniaedade sanitariks, mis puhastab aiad haiguseid tekitavatest seentest ja kahjurputukatest.
Rhône’i ülemjooksul asuv Põhja-Rhône on tuntud peamiselt punasest viinamarjast – Syrah’st valmistatud kultusveinide Côte-Rôtie ja Hermitage’i poolest, aga kindlasti väärivad tähelepanu ka heledast Viogner’ marjast valmistatud valged veinid Château-Grillet ja Condrieu.
Hinnatud veinipiirkonnad põhjast lõunasse on:
Côte-Rôtie – ainult punane täidlane vein, mis valmib enamjaolt Syrah marjast.
Condrieu – keskmise täidlusega aromaatne valge vein, 100% Viogner sort.
Château Grillet – kõigest 3,8 ha suurune ala. Ilmekas valge vein Viogner marjasordist, mis on Burgundia mõistes ka monopol, ehk valdus kuulub ühele omanikule (LVMH) ning on ka omaette päritolunimetusega vein.
St. Joseph – valge ja punane vein, tumedaks on Syrah ja heledateks Marsanne ja Roussanne marjasordid.
Crozes-Hermitage – marjasordid samad mis St. Josephil. Punaveini osakaal on ca 90% ja punaveinile on lubatud lisada ka heledaid marju.
Hermitage – kõige jõulisem Rhône’i punavein, mille arengupotentsiaali hinnatakse enam kui 20 aastale, valmib enamasti Syrah sordist ja lisatakse juurde ka Roussanne & Marsanne marju. Ligi 80% veinist on punane, valge Hermitage segatakse Roussanne & Marsanne sortidest.
Cornas – Täidlane punane vein ja 100% Syrah sordist, valget veini ei tehta.
Saint Peray – aromaatne keskmise täidlusega valge vein ja ainus Põhja-Rhône’i küla, kus tehakse ka vahuveini Marsanne & Roussanne marjasortidest.
Põhja-Rhône ja Lõuna-Rhône vahele jääb igapäevast Côtes du Rhône’i ja veidi edevamat Côtes du Rhône Village veini tootev ala, aga tähelepanuväärne on Die linnakene, mille ümbruses tehakse vahuveine. Clairette de Die sarnaneb aroomilt-maitselt kuulsa Piemonte piirkonna Asti vahuveiniga, valmistatakse sarnaselt Astile Muscat’ marjasordist ning kuiv Cremant de Die vahuvein valmib peamiselt Clairette marjasordist. Veinide nimed annavad aimu Prantsusmaa veiniseadustele iseloomulikust arrogantsusest ja väljakutsest veinihuvilistele mälumänguritele, sest Clairette nimeline vein valmistatakse enamjaolt Muscat marjasordist ning Cremanti nimeline vein Clairette marjasordist.
Lõuna-Rhône´is kasvatatakse enam Grenache Noir marjasorti ja laiemalt levinud on erinevate marjasortide segamine veinide valmistamisel. Kuulsat Châteauneuf-du-Pape veini on lubatud kokku segada lausa 18 erinevast marjasordist.
Lõuna-Rhône tuntuimad veinipiirkonnad on:
Vinsorbes – seda nime kannab ainult piirkonna punavein, mis on vähemalt 70% ulatuses Grenache Noir marjasordist tehtud, lisada võib juurde Syrah ja Mourvèdre sorte. Piirkonna valge ja roosa veini etiketile kirjutatakse Côtes du Rhône.
Rasteau – on mitmekülgne veinipiirkond, enne 2010. aastat oli lubatud Rasteau nime kasutada vaid punase kangendatud veini puhul, mis oli valmistatud enamjaolt Grenache Noir marjasordist. Tänapäeval võib leida ka sama nime tavalise valge, roosa ja punaveini sildilt, enne 2010. aastat kandsid tavalised tavalised veinid Côtes du Rhône nimetust.
Cairanne – iseseisva veini nime teenis välja alles 2016. aastal, enne seda sildistati selle küla veine piirkonna veuine Côtes du Rhône Village nimega. Tehakse valget roosat ja punaveini ning viimane peab sisaldama vähemalt 50% ulatuses Grenache Noir marjasorti.
Gigondas – Tehakse punast ja roosat veini peamiselt Grenache Noir marjasordist, mida peab veinisegu sisaldama vähemalt 80%, valge veini etiketile kirjutatakse Côtes du Rhône.
Chateneuf-du-Pape – punane ja valge vein, kus lubatud kasutada kokku lausa 18 erinevat marjasorti. Punased – Cinsaut, Counoise, Grenache Noir, Mourvèdre, Muscardin, Piquepoul Noir, Syrah, Terret Noir, Vaccarèse (Brun Argenté). Valged ja roosad marjad – Bourboulenc, Clairette Blanche, Clairette Rose, Grenache Blanc, Grenache Gris, Picardan, Piquepoul Blanc, Piquepoul Gris, Roussanne.
Üldiselt ei kasutata enam kui viis sorti. Prantsusmaa kõige vanem kaitstud päritolu nimetusega (KPN) vein ja ainus, kus minimaalne alkoholisisaldus peab olema vähemalt 13,5%.
Beaumes de Venice – punane kuiv vein Grenache Noir, Syrah ja Mourvèdre marjadest, mis enne 2005. aastat kandis nime Côtes du Rhône. Kreeka kolonistid istutasid piirkonda kunagi ammu valge Muscat’ marjasordi, millest valmistatakse valget kangendatud veini Muscat de Beaumes de Venice ja seda juba ametlikult aastast 1945.
Vacqueras – kõik sama mis Gigondas’ veini puhul, piirkonna valge vein kannab Côtes du Rhône nime.
Lirac – tehakse valget, roosat ja punast veini. Punaveini segus peab domineerima Grenache Noir (vähemalt 40%) ja valge segatakse tavaliselt Clairette, Grenache Blanc ja Bourboulenc marjadest.
Tavel –Prantsusmaa tõenäoliselt kõige täidlasem ja jõulisem roosa vein, kus võib olla rohkemgi auru sees, kui lihtsamatel punaveinidel. Marjadena domineerivad erinevad Grenache’i sordid ja lisada võib veel selliseid marjasorte nagu Cinsault, Mourvèdre, Syrah, Bourboulenc, Clairette ja Picpoul.
PROVENCE
Viinamarjaaedu – 26 860 ha
Kogutoodang aastas: 1 317 700 hl ehk 175,7 miljonit pudelit
Marjasordid: Grenache Noir, Syrah, Mourvèdre, Cinsault, Carignan, Counoise, Rolle (Itaalias Vermentino), Ugni Blanc (Itaalias Trebbiano), Clairette, Marsanne, Roussanne, Bourboulenc.
– Üheksa kaitstud päritolu nimetusega (KPN) veinipiirkonda.
– 81% roosa vein, 15% punane vein ja 4% valge vein.
Prantsusmaa päikeserannikul paiknev piirkond on puhkajate seas kuulus ilusate Côte d’Azuri ehk Prantsuse Riviera sinise veega randade, maaliliste rannikulinnade St. Tropez, Cannes, Nizza ja Monaco vürstiriigi tõttu. Veinisõbrad teavad aga seda Vahemere-äärset piirkonda pigem erksalt värske, kuiva ja veidi soolakalt mineraalse alatooniga roosa veini poolest. Ühtlasi on Provence ka Prantsusmaa vanim veinipiirkond, sest Marseille sadamalinn on rajatud ca 600 aastat e.m.a. kreeklaste poolt. Tänu neile kasvab Vahemere põhjarannikul ka Muscat marjasort. Pinnas on mitmekesine, leidub graniiti, liivakivi ja lubjarikkaid setteid ning kliima on piirkonnas vahemereliselt kuum. Sügisel aga hakkab puhuma üle piirkonna külm Alpi tuul mistraal, mis ei lase tumedatel viinamarjadel lõplikult välja küpseda ning seetõttu ongi enamik selle piirkonna veinist roosa.
Enamik veine kannab nimetust Côtes de Provence ja 80% sellest on roosa vein. Bandol on Provence’i tõsiseim täidlane punavein, mis sisaldab vähemalt 50% Mourvèdre marjasorti ja eksisteerivad veel mõned väikesed iseseisvad mikroklimaatilised piirkonnad nagu Bellet, Cassis ja Palette, kus tehakse punast ja valget veini. Siiski ei häiri nad nägemast Provence’i läbi roosade prillide.
LANGUEDOC-ROUSSILLION
Viinamarjaaedu – ca 184 500 ha
Languedoc – 35 211 ha, Roussillion – 21 385 ha, IGP d´OC – 107 400 ha
Kogutoodang aastas: 9 100 000 hl ehk 1,22 miljardit pudelit
Marjasordid: Palju erinevaid ja rahvusvaheliselt tuntud marjasorte. Traditsioonilised Rhône’i piirkonna marjasordid on prominentsemad – tumedatest Mourvèdre, Grenache Noir, Syrah, Carignan, Cinsault jt. Heledatest hinnatakse sorte Viognier, Picpoul, Marsaane, Rousseanne ja Muscat.
– Languedoc – 1 325 000 hl ehk 176,5 miljonit pudelit
– Roussillion – 511 043 hl ehk 68 miljonit pudelit
– IGP d´OC – 7 263 957 hl ehk 975 miljonit pudelit
– 60% on punane vein, 23% valge vein, 12% roosa vein, 3% kangendatud vein (VDN) ja 2% vahuvein.
– Eksport on umbes 35%, kvaliteetse vahuveini puhul lausa 75%, kangendatud VDN veinidest eksporditakse ligi pool.
Prantsusmaa lõunarannikul paiknev Vahemere-äärne piirkond on tootmismahult suurim ja seda saab pidada Prantsusmaa „Uueks Maailmaks“. Enamik veinist on lihtne, pretensioonitu ja taskukohane igapäevavein, mis kannab kaitstud geograafilist tähist (KGT, maakonnavein) ja valmistatakse sordiveinina maailmas laialt levinud Chardonnay, Sauvignon Blanc, Merlot, Syrah ja Cabernet Sauvignon sortidest või siis samadest marjasortidest seguveinina. Nende veinide etiketilt leiab märgistuse Vin de Pays d’Oc – ehk maakonnavein Languedocist. Väärikamad veinid tulevad väiksematelt päritolunimetusega kasvualadelt – Fitou, Corbierés, Costiéres de Nîmes, Saint-Chinian, Minervois, Limoux ja Faugéres. Veinid segatakse kokku erinevatest marjasortidest. Punaveinid laagerduvad erineva aja tammevaadis ja tavaliselt on üheks dominantseks sordiks Carignan, mida kasutatakse ca 40% ulatuses. 2007. aastal moodustati eraldi veel päritolunimetus Languedoc, mille alla kuulub palju erinevaid väikseid piirkondi: Sommieres, Pic Saint-Loup, Gres de Montpellier, Terrasses du Larzac, Pezenas, kuulus La Clape jt. Tootjatel on lubatud kasutada nii väiksemat kasvupiirkonna nime, kui ka üldistavat nimetust Languedoc.
Magusatest kangendatud veinidest on hinnatud Banyuls, Rasteau, Maury ja Rivesaltes. Need on portveini tüüpi valged ja punased kanged magusad veinid ja valmistamise tehnoloogia on ka sama – veini käärimine peatatakse kange alkoholi (viinamarjadestillaadi) lisamisega. Marjasordiks on nende veinide puhul peamiselt Grenache’i marjade perekond: Grenache Noir, Grenace Gris ja Grenache Blanc. Eraldi tehakse veel valget kangendatud veini Muscat de Rivesaltes ja selle puhul kasutatakse Muscat marjasorti. Banyuls, Rasteau ja Maury on värvuselt punased, Riversaltes varieerub vastavalt laagerdusajale: Rosé, Grenat, Ambré ja Tuilé. Kõikide veinide alkoholisisaldus jääb 15-17% vahele ja jääksuhkrut peab olema üle 100 g/l kohta.
Kvaliteetsed vahuveinid valmistatakse Crémant de Limoux , Blanquette de Limoux ja Blanquette Méthode Ancestrale nime all. Cremant on neist kõige tavalisem ja sarnaneb Prantsusmaa teiste piirkondade Cremantidele, sest tehakse enamasti Chardonnayst. Ilmekamad on Blanquette (Mauzac) marjasordist tehtud vahuveinid. Blanquette Méthode Ancestrale on ühtlasi ametlikult maailma vanim vahuvein, mis on dateeritud 1531. aastal, kui Saint Hilaire benediktiini kloostri mungad valmistasid Blanquette marjast teadlikult kihisevat veini. Jook oli küll madala gaasi- ja alkoholisisaldusega, hägune ja kuiv, aga eristus iseloomu poolest täiesti piirkonna ülejäänud veinidest (tänapäeval tehtav rustikaalne Pet-Nat sarnaneb sellega ehk kõige enam). Champagne’i piirkonna esimesed vahuveinid tehakse alles 100-150 aastat hiljem …
BORDEAUX
Viinamarjaaedu – ca 120 000 ha
Kogutoodang aastas: 5 803 529 hl ehk 773,8 miljonit pudelit
Marjasordid: Kasvatatakse 15 marjasorti, peamised on tumedad marjad, Merlot (65%), Cabernet Sauvignon (23%) ja Cabernet Franc (10%), ülejäänud tumedad sordid on Petit Verdot, Malbec ja Carménère (3%). Heledatest on levinuimad Sémillon (49%), Sauvignon Blanc (43%) ja Muscadelle (6%), ülejäänud heledad sordid Ugni Blanc, Colombard, Mauzac, Odenc, Sauvignon Gris ja Merlot Blanc moodustavad heledate marjade kasvupinnast ca 2%.
Tehakse vahuveini Cremant de Bordeaux ja kuiva valget, roosat ning punast veini (80%), lisaks magusat valget dessertveini.
– 60 kaitstud päritolu nimetusega (KPN) vein.
– Ca 60% veinist juuakse ära Prantsusmaal, keskmine pudeli hind 3-4€!
– 40% veinist eksporditakse, suurimad välisturud – Hiina (liitrites) ja USA (rahas).
Paikneb täpselt 45. põhjalaiuskraadil, Bordeaux linn on tänu soodsale asukohale olnud alati tähtis kaubanduskeskus. Linna nimetus pärineb keldi hõimult biturgidelt, kes selle rajasid ja 3. sajandil e.m.a. siin ka elasid. Sel ajal kutsuti asundust Burdigalaks. Roomlased vallutasid alad 1. sajandil e.m.a. ja Burdigalast sai Gallia ehk Akvitaania pealinn. Teisel pool jõge, paremal kaldal asuv Saint–Émilion sai peamiseks viinamarjakasvatuse keskuseks ja sealset piirkonna eliitmõisa Château Ausone peetakse Prantsusmaa üheks vanimaks veinimõisaks (kunagine Rooma impeeriumi riigimehe Decimus Magnus Ausoniuse villa). Arvatakse, et roomlased tõid esimesed viinapuud Hispaaniast, sest tänapäeval Tšiilis kuulsust kogunud Carménère marjasorti peetakse Hispaania päritolu sordiks, kuigi Tšiilisse viidi see mari Bordeaux´st. Rooma impeeriumi lagunemisega hääbusid piirkonna kaubateed ja jõukus. Uue hingamise sai piirkond alles pooltuhat aastat hiljem 12. sajandil, kui Akvitaania printsess Eleanor ja Henry Plantagenet (hilisem Inglismaa kuningas Henry II) abiellusid. Sellega läks piirkond Inglismaa kuningavõimu alla ja Bordeaux’ punaveinile (mida nimetati sel ajal Claret) avanes maksuvaba tee Inglismaa põhjatule turule. Sel ajal oli keskuseks Bordeaux’ linnast veidi lõuna poole jääv Graves’i ala, sest enamik veine pärines Akvitaaniast, Bordeaux´st lõuna poole jäävatelt Gaskoonia veinipõldudelt. Teisel pool jõge käis veiniäri Libourne’i linnas, mille kaudu müüdi edasi paremkalda veine Entre-Deux-Mers, Saint–Émilion, Côte de Blaye ja Côte de Bourgi kasvualadelt. Tulus veiniäri Inglismaale lõppes 15. sajandil saja-aastase sõjaga, kui Plantagenetid tõrjuti Prantsusmaalt välja ja Akvitaania sai uuesti Prantsusmaa osaks. Sõjast nõrgestatud Prantsusmaal hakasid veinivalduseid üles ostma inglased ja hollandlased ning nende näpunäidete järgi tekkis uus New French Claret: veinivaate hakati laagerdamise ajal täitma, et vein ei oksüdeeruks (l’ouillage), enne veini villimist ja müümist eemaldati veini pärmisademelt (lesoutirage) ja veinivaate desinfitseeriti väävlisuitsuga (leméchage). Täiendava uuendusena võeti kasutusele veinivaatide asemele moodsamad klaaspudelid ja hakati veinisaadetisi märgistama – tekkisid esimesed veinimõisad ning sellest ajast on Bordeaux’ etikettidel märgistus Mis en bouteille au Château (tõlkes: villitud veinimõisas). Ääremärkuseks: oluline on erinevus Burgundia piirkonnaga, kus märgiti veinipudeli etiketile marjade päritolu või veiniaia nimi, mitte koht, kus vein pudelisse villiti. Bordeaux’ mõisad tihti ostsid sel ajal veini kokku ja müüsid seda edasi oma nime all. 1855. aastal korraldas Bordeaux’ Kaubanduskoda keiser Napoleon III nõudel ametliku veinimõisate süstematiseerimise ja koostati Grand Cru Classé nimekiri, mis hõlmas Médoci ja Sauternes’i piirkonna veinitootjaid ning märge Château omandas uue lisaväärtuse – viinamarjad pidid pärinema mõisale kuuluvalt maalt. Bordeaux’ veinid olid sel ajal tuntud väljaspool Prantsusmaad – Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides. Kaubanduskoja poolt tellitud nimekirja eesmärgiks oli Pariisis toimuvale veininäitusel saadetavate Bordeaux’ veinide välja valimine ja tutvustamine kohalikule turule. Nimekiri jaotas veinid viiele erinevale Grand Cru Classé tasemele, arvestades sel ajal veinimõisa tuntust, positsiooni ja hinda. Nimekirjas olid ainult aadlikele kuuluvad mõisad, kaupmeestele ja jõukamatele kodanikele kuuluvad veinimõisad nimekirja ei pääsenud. Tänu sellele tekkis nn Cru Bourgeois’ veinimõisate tase, mille veinid on tihtipeale isegi Grand Cru Classé mõisate veinidest paremad, aga märksa taskukohasemas hinnakategoorias. Grand Cru Classé veinimõisate nimekirjas pole märkimisväärseid muutuseid tekkinud tänapäevani, küll aga korrigeeritakse Cru Bourgeois’ nimekirja iga natukese aja tagant. Ja kõik see kehtib ainult Medoci alapiirkonna punaveinide ja Graves’i piirkonna magusate dessertveinide puhul.
Bordeaux’ piirkonnas ongi vast keerulisem mõista erinevate veinimõisate klassifikatsiooni, mis on igas alapiirkonnas erinev ja annab neile teatud positsiooni Prantsusmaa veiniturul, sest Bordeaux’ piirkond toodab ca 10% kogu Prantsusmaa veinist. Tavalisele veinisõbrale on selle mõistmine ja jälgimine paras tuumafüüsika:
Medoci ja Sauternes-Barsaci aadlimõisad jagati Grand Cru Classé klassidesse 1855. aastal. Kokku kõigest 76 aadlimõisa lossid (Medocis 56 ja Sauternes-Barsac’ piirkonnas 20) jaotati Medocis viide kategooriasse ja võivad kasutada väärikat Grand Cru Classémärget ainult punaveinide puhul. Sauternes-Barsac veinimõisad jaotati kolme erinevasse klassi ja Grand Cru Classé positsioon kehtib ainult valgete dessertveinide puhul. Mõlema ala kuivad valged veinid klassifitseeruvad kui tavalised Bordeaux’ veinid. Cru Bourgeois ehk nö „kodanlike veinimõisate“ märgistus on tekitanud segadusi alates selle tekkimisest 1858. aastal. Esimeses nimekirjas oli 248 lossi, mis jagunesid veini kvaliteedi põhjal Bourgeois Ordinaires – 150 mõisa, Bourgeois Supérieur – 34 mõisa ja Bon Bourgeois (Exceptionel) – 64 mõisa. Nimekirja kohendati aastatel 1932, 1966 ja 1978. Uus ametlik tabel avaldati 2003. aastal ja seal oli 247 veinimaja:
Bourgeois Ordinaires – 151 mõisa, Bourgeois Supérieur- 87 mõisa ja Bon Bourgeois (Exceptionel) – üheksa mõisa. Siis järsku arvas Bordeaux’ kaubanduskoda, et Cru Bourgeois kategooria tekitab lõpptarbijale liiga palju segadust ja tühistas üldse kogu Cru Bourgeois klassiftseerimise süsteemi. Selle peale hakkasid veinitootjad mässama ja hakati kasutama etiketil väljendeid nagu „endine Cru Bougeois“, mis tekitas veel enam segadust. Kokkuvõttes taastati süsteem 2009. aasta klausliga, et ei kasutata Bourgeois Supérieur ja Bon Bourgeois (Exceptionel) kategooriaid, on ainult üks Cru Bourgeois klass ja 2017. aastal avaldati lõplik nimekiri, kuhu kuulub 267 mõisa. Peale sellist segadust loobusid 31 veinimõisa oma veinidel Cru Bourgeois märgistuse kasutamisest üldse.
Ja et asi veel keerulisem oleks, teevad mõisad oma parimatest marjadest „esimest“ veini või siis „suurt“ veini, mis on mõisa nimega. Noorematelt viinapuudelt korjatud marjadest tehakse „teist“ ja mõni mõis isegi „kolmandat“ veini, kus võib mõisa nimi kajastuda, aga see ei ole kohustuslik. Arvestades kuulsa mõisaveini hinda, on mõisa „teine“ vein tavaliselt märksa parema hinna ja kvaliteedi suhtega. Näiteks absoluutne tippmõis Château Latour teeb järgmisi veine:
1. vein – Le Grand Vin Latour (47 ha Grand Enclos, vanim veiniaed).
2. vein – Les Forts de Latour (esimene aastakäik 1966, marjad pärinevad väljaspool Enclose aeda ca 40-aastastelt viinapuudelt).
3. vein – Le Pauillac de Château Latour, mõisa lihtsam vein, mis ei läbi 1. ja 2. veini kvaliteedikontrolli, ka kehvemad veiniaastad, valmistati näiteks aastatel 1974 ja 1987.
Medoc: 1855. aastal klassifitseeritud Cru veinimõisad
| 1er Grand Cru Classé | 2. vein |
| Château Latour | Les Forts de Latour |
| Château Margaux | Pavillon Rouge de Château Margaux |
| Château Mouton-Rothschild | Le Petit Mouton de Mouton Rothschild |
| Château Haut-Brion | Le Clarence de Haut-Brion (ennem Château Bahans Haut-Brion) |
| Château Lafite Rothschild | Carruades de Lafite-Rothschild |
| 2. Grand Cru Classé | 2. vein |
| Château Rauzan-Ségla | Ségla |
| Château Rauzan-Gassies | Chevalier de Rauzan-Gassies (ennem Enclos de Moncabon) |
| Château Léoville-Las Cases | Le Petit Lion de Léoville (esimene aastakäik 2007) (alates 2007 aastast, enne Clos du Marquis, mis on ilma klassifikatsioonita iseseisev mõis) |
| Château Léoville-Poyferré | * Château Moulin Riche (kuni aastani 2009, nüüd Cru Bourgeois Exeptionelle mõis) * Pavillon de Léoville Poyferré |
| Château Léoville Barton | La Réserve de Léoville Barton |
| Château Durfort-Vivens | Vivens de Durfort-Vivens (eelmine nimi Domaine de Curebourse) |
| Château Gruaud-Larose | Sarget de Gruaud-Larose |
| Château Lascombes | Chevalier de Lascombes |
| Château Brane-Cantenac | Baron de Brane |
| Château Pichon Longueville Baron | Les Tourelles de Longueville |
| Château Pichon Longueville Comtesse de Lalande | Reserve de la Comtesse |
| Château Ducru-Beaucaillou | La Croix de Beaucaillou |
| Château Cos d’Estournel | Les Pagodes de Cos |
| Château Montrose | La Dame de Montrose |
| 3. Grand Cru Classé | 2. vein |
| Château Kirwan | Les Charmes de Kirwan |
| Château d’Issan | Blason d’Issan |
| Château Lagrange | Les Fiefs de Lagrange |
| Château Langoa Barton | Lady Langoa |
| Château Giscours | La Sirène de Giscours |
| Château Malescot St. Exupéry | La Dame de Malescot |
| Château Cantenac-Brown | Brio de Cantenac-Brown |
| Château Boyd-Cantenac | Jacques Boyd |
| Château Palmer | Alter Ego de Palmer (kuni 1998. aastani Réserve du Général) |
| Château La Lagune | Moulin de la Lagune |
| Château Desmirail | Initial de Desmirail |
| Château Calon-Ségur | Château Marquis de Calon |
| Château Ferrière | Les Remparts de Ferrière |
| Château Marquis d’Alesme Becker | Marquise d’Alesme |
| 4. Grand Cru Classé | 2. vein |
| Château Talbot | Connétable de Talbot |
| Château Branaire-Ducru | Duluc de Branaire-Ducru |
| Château Duhart-Milon-Rothschild | Moulin de Duhart |
| Château Pouget | Antoine Pouget |
| Château La Tour Carnet | Les Douves de Carnet |
| Château Lafon-Rochet | Les Pélerins de Lafon-Rochet |
| Château Beychevelle | Amiral de Beychevelle |
| Château Prieuré-Lichine | La Cloître Prieuré-Lichine |
| Château Marquis de Terme | Les Gondats de Marquis de Terme |
| 5. Grand Cru Classé | 2. vein |
| Château Pontet-Canet | Les Hauts de Pontet-Canet |
| Château Haut-Batailley | Château La Tour l’Aspic |
| Château Grand-Puy-Lacoste | Lacoste-Borie |
| Château Grand-Puy-Ducasse | Prélude à Grand-Puy Ducasse |
| Château Lynch-Bages | Echo de Lynch-Bages |
| Château du Tertre | Les Hauts du Tertre |
| Château Dauzac | La Bastide de Dauzac |
| Château Haut-Bages-Libéral | La Chapelle de Bages |
| Château Pédesclaux | Sens de Pédesclaux |
| Château Belgrave | Diane de Belgrave |
| Château de Camensac | La Closerie de Camensac |
| Château Cos Labory | Le Charme Labory |
| Château Croizet Bages | La Tourelle de Croizet-Bages |
| Château Cantemerle | Les Allées de Cantemerle |
Sauternes: 1855. aastal klassifitseeritud Cru veinimõisad
| 1er Grand Cru Classé Supérieur | 2. vein |
| Château d’Yquem | – („Y“ – kuiv vein, tava-Bordeaux) |
| 1er Crand Cru Classé | 2. vein |
| Château La Tour Blanche | Les Charmilles de Tour Blanche |
| Château Lafaurie-Peyraguey | La Chapelle de Lafaurie-Peyraguey |
| Château Clos Haut-Peyraguey | La Gourmandise de Clos Haut-Peyraguey |
| Château de Rayne-Vigneau | Madame de Rayne |
| Château Suduiraut | Castelnau de Suduiraut |
| Château Coutet | Chartreuse de Coutet |
| Château Climens | Cyprès de Climens |
| Château Guiraud | Le Dauphin de Guiraud |
| Château Rieussec | Carmes de Rieussec (previously Clos la Bere) |
| Château Sigalas-Rabaud | Lieutenant de Sigalas |
| Deuxiéme Grand Cru Classé | 2. vein |
| Château Doisy-Dubroca | La Demoiselle de Doisy |
| Château Doisy-Védrines | Château Petit Védrines |
| Château d’Arche | Prieuré d’Arche |
| Château Nairac | Esquisse de Nairac |
| Château Caillou | Les Erables de Caillou |
| Château de Malle | Saint-Hélène |
| Château Romer du Hayot | Château Andoyse du Hayot |
| Château Lamothe | Les Tourelles de Lamothe |
| Château Lamothe-Guignard | L’ouest de Lamothe-Guignard |
100 aastat hiljem, 1955. aastal võttis paremkaldal asuv veinipiirkond Saint-Émilion nõuks ja jagas oma veinimõisad samuti Medoci eeskujul klassidesse, aga kasutati erinevat märgistust. Hinnati ära 75 veinimõisa veinid ja loodi 1er Grand Cru Classé A (kaks lossi) ja 1er Grand Cru Classé B (kümme lossi), lisaks tavaline Grand Cru Classé, kuhu klassifitseerus 63 veinimaja. Suurim erinevus on see, et seda nimekirja hinnatakse ümber iga 10 aasta tagant ja kui mõisa veini kvaliteet langeb, siis heidetakse „klubist“ välja. Viimati parandati seda 2012. aastal ja nimekirjas on hetkel 82 veinimõisa, neist 64 on tavalise Grand Cru Classé staatusega. 18 veinimõisa kannavad 1er Grand Cru Classé tiitlit: neli neist 1er Grand Cru Classé A ja 14 veinilossi on 1er Grand Cru Classé B grupis. Kehtib siis jällegi ainult piirkonna punaveinide puhul. Lisaks on lubatud lisada üle 200 mõisa etiketile märge Grand Cru, mis turunduslik mõiste ja ei oma mingit tähendust!
Saint-Émilion: 2012. aastal kinnitatud Cru veinimõisad
| Prémiere Grand Cru Classé A | 2. vein |
| Château Ausone | Chapelle d’Ausone |
| Château Cheval Blanc | Le Petit Cheval |
| Château Angélus | Carillon de L’Angélus |
| Château Pavie | Château Tour Simard (3. vein “Les Aromes de Pavie” – 2005) |
| Prémiere Grand Cru Classé B | 2. vein |
| Château Beauséjour (Duffau-Lagarosse) | Croix de Beauséjour |
| Château Beau-Séjour Bécot | Tournelle de Beau-Séjour Bécot |
| * Château Bélair-Monange (aastast 2007, enne seda Château Bélair) | Annonce de Bélair-Monange (2014) |
| Château Canon | Clos de Canon |
| Château Figeac | La Grange Neuve de Figeac |
| Clos Fourtet | Closerie de Fourtet |
| Château La Gaffelière | Clos La Gaffelière |
| Château Canon-la-Gaffelière | Côte Mignon La Gaffelière |
| Château Troplong Mondot | Château Mondot |
| Château Trotte Vieille | La Vieille Dame de Trotte Vieille |
| Château Valandraud | Virginie de Valandraud & 3 vein – de Valandraud + Château Valandraud Kosher |
| Château Larcis Ducasse | Murmure de Larcis Ducasse |
| La Mondotte | – |
Grand Cru Classé mõisad
2012. aastal Grand Cru Classé staatuse kaotanud mõisad
| Château Corbin Michotte | Château La Tour du Pin Figeac (Giraud-Bélivier) | Château La Tour du Pin Figeac (Moueix) |
Bordeaux’ linnast lõunas asuv ja jõekaldal paiknev Graves’i alapiirkond otsustas 1959. aastal ka oma paremad veinimõisad pingeritta seada, aga tegi seda Medocist erinevalt. Klassifitseeriti 14 veinimõisa, osadel on lubatud märkida Grand Cru Classé tiitel ainult kuivade valgetele ja osadel ainult kuivade punaveinide etiketile, kuuel lossil on õigus kasutada märgistust nii kuiva valge kui punaveini puhul. Kui lossid teevad magusaid veine, siis Grand Cru Classé märgistust kasutada ei tohi.
Graves: 1959. aastal klassifitseeritud Cru veinimõisad
| Grand Cru Classé | 2. vein |
| Ainult valge vein – 2 mõisa | |
| Château Couhins | Couhins La Gravette (valge), La Dame de Couhins (punane 3. vein) |
| * Château Couhins-Lurton (osa Château Couhins´ist, 1968. aastal ostis André Lurton osa mõisast ja tekkis eraldi mõis) | – |
| * Château Laville Haut-Brion lõpetas tegevuse aastal 1983, kui selle ostis Dilloni pere (Château La Mission Haut-Brion’i omanikud) ja vein tehakse Château La Mission Haut-Brion Blanc nime all | – |
| Ainult punane vein – 6 mõisa | 2. vein |
| * Château Haut-Brion (Medoci nimekirjas samuti ja esimene 17. saj Londonis kirjalikult mainitud Bordeaux’ clairet) | Le Clarence de Haut-Brion (varem Château Bahans Haut-Brion) |
| Château Pape Clément (vanim Bordeaux´ Château nimega mõis – 1663. aastast) | Le Clémentin du Pape Clément |
| Château Smith Haut Lafitte | Les Hauts de Smith |
| Château La Mission Haut-Brion | La Chapelle de la Mission |
| * Château La Tour Haut-Brion lõpetas tegevuse aastal 2005, 2006. aastal ühendati Château La Mission Haut-Brion´iga ja saak läks 2. veini La Chapelle de la Mission segusse | – |
| Château Haut-Bailly | Le Parde de Haut-Bailly |
| Château de Fieuzal | L’Abeille de Fieuzal |
| Valge ja punane vein – 6 mõisa | 2. vein |
| Château Carbonnieux | La Tour-Léognan |
| Domaine de Chevalier | L’Espirit de Chevalier |
| Château Bouscaut | Les Chênes de Bouscaut |
| Château Latour-Martillac | Lagrave-Martillac |
| Château Malartic-Lagravière | Sillage de Malartic |
| Château Olivier | La Seigneurie d’Olivier du Chateau Olivier |
Pomerol, mis jääb Saint-Émilioni serva ja kus tehakse Bordeaux’ kõige kallimat kultusveini Château Petrus, ei kasuta oma veinimõisate klassifitseerimisel üldse mitte mingeid termineid. Tavaliselt on veinide etiketile kirjutatud lakooniliselt Grand Vin de Bordeaux, mida võivad kasutada kõik Bordeaux’ veinitootjad.
Et Bordeaux’ piirkond on oluline veiniäri keskus, siis on seal kasutusel teatud mõisted, mida kasutatakse tänapäeval ka juba mujal piirkondades:
Château (tõlkes: veinimõis) – vein valmib sildil nimetatud mõisa maadel kasvanud viinamarjadest, kääritatakse ja laagerdub selle mõisa veinikojas (chai) ja vein ka villitakse etiketil märgitud majas. Veinimõisad võivad vahetada omanikke, aga vein kannab alati mõisa nime. Sisuliselt on tegu brändi või kaubamärgiga.
Enprimeur (tõlkes: esmamaitsmine) – mõistet kasutatakseveini ostmisel Bordeaux’s. Veini ostu-müügi tehingud sõlmitakse saagikorjele järgneval kevadel, mil korraldatakse vaadinäidiste esmane maitsmine – enprimeur.
Negociant (tõlkes: kaupmees) –veinikaupmehed või -ülesostjad, võivad olla nii eraisikud kui ka ettevõtted.
Barrique – 225-liitrine tammepuidust veinivaat, kus Château oma veine arendab ja laagerdab.
Tonneaux – veini ostmisel-müümisel kasutatav kogus ja ühtlasi ka vaadi nimetus.
900 liitrit = 4 barrique’i = 100 9-liitrist kasti.
Bordeaux’ veinidest räägitakse maailmas ilmselt kõige enam. Kuulsaks on teinud piirkonna tegelikult kõigest sadakond väljapeetud veinimõisa oma hinnaliste ja väljapeetud veinidega, aga tegelikkuses on Bordeaux’ piirkonna veinid keskmisest kallimad, lihtsad ja igapäevased üsna ilmetud kuivad, peamiselt valged ja punased veinid, mille etiketil rõhutatakse kuulsale Bordeaux’ nimetusele. Veinid segatakse kokku erinevatest marjasortidest ning veinialad jagatakse kahe jõe: Garonne ja Dordogne ühinemisel tekkinud suure Gironde suudmeala „vasakkaldaks“ ja „paremkaldaks“. Jõgede vahele jäävat ala nimetatakse Entre-Deux-Mers ja sealt pärineb üle poole piirkonna keskpärasest valgest, roosast ja punasest veinist. Bordeaux Superieur nimeliste veinide puhul on veiniaias viinapuudele veidi rangemad nõuded – madalam saagikus, suurem istutustihedus ja lisaks peab viinamarjade suhkrusisaldus olema kõrgem, et veini alkoholisisaldus oleks vähemalt 12,5%. Bordeaux Superieur kvaliteediga on umbes 25% Bordeaux’ veinitoodangust. Bordeaux’ piirkonna ihaldatumad veinid on väärishallitusega nakatunud marjadest magusad dessertveinid Sauternes, Barsac, Ceron, Cadillac, Loupiac ja Sainte Croix du-Mont alampiirkondadest ning Medoci, Pessac-Leognan’i, Saint-Émilioni ja Pomeroli alade punaveinid.
EDELA-PRANTSUSMAA
Viinamarjaaedu – 25 303 ha
Kogutoodang aastas: 1 269 623 hl ehk 169,3 miljonit pudelit.
Tehakse vahuveini, valget, roosat ja punast veini, lisaks dessertveine ja kangendatud veine.
Marjasordid: Kasvatatakse Bordeaux’ marjasorte, aga kohalikud sordid on tumedad Tannat, Malbec, Négrette ja Fer Servadou ning valgetest Petit Manseng, Gros Manseng, Courbu ja Mauzac.
– Bergerac: 11 493 ha, 585 890 hl ehk 78,1 miljonit pudelit.
– Edela-Prantsusmaa: 13 810 ha, 683 753 hl ehk 91,15 miljonit pudelit.
Edela-Prantsusmaa veinid võib jagada suures pildis kahte rühma: Bordeaux’ lähistel asuvad „satelliidid“ ehk alad, mis kasvatavad peamiselt Bordeaux’ päritolu marjasorte ja ka veinid on bordoolikud. Teised on nö tõelised Edela-Prantsusmaa veinid, mis jäävad rohkem Hispaania poole, Gaskooniasse ja teistele Hispaania lähedal asuvatele aladele. Üle poole Edela-Prantsusmaa veinidest on maakonnaveinid. IGP Côtes de Gascogne on sellest olulisim ja enamik veinist on valge, sellest 75% eksporditakse.
Bergerac on suurim ja tuntuim ala, mis teeb kokku pea samapalju veini, kui ülejäänud Edela-Prantsusmaa kokku. Piirkond asub Bordeaux’ idapiiril, Dordogne jõe ääres. Tehakse valget, roosat ja punast veini, mis on iseloomult väga sarnane Bordeaux’ veiniga, aga tunduvalt tarbijasõbralikuma hinnaga, sest etiketil pole nime Bordeaux. Bergerac sisaldab üsna mitmeid erinevaid piirkondlike kasvualasid, kuulsaim neist Monbazillac, kus tehakse Botrytise väärishallitusega kaetud marjadest valget dessertveini. Kontsentreeritud Bordeaux’ versiooniks saab pidada Buzet’ piirkonna veine, mis valmistatakse samuti Cabernet Sauvignoni, Merlot’, Cabernet Franci ja Malbeci sortidest, aga et kliima on kuivem ja kuumem, on veinid maskuliinselt täidlased.
Isikupärasemad Edela-Prantsusmaa veinid pärinevad piirkondadest Cahors, Fronton, Gaillac, Madiran ja Jurançon, kus kasvatatakse ka kohalikke marjasorte.
Cahors’i peamine marjasort on Malbec, mida seal nimetatakse Auxerrois. Cahors’i veini nimetatakse ka mustaks veiniks, nimi Vin Noir tuleneb tumevioletsest värvusest. Veinisõpradele tuntud lihtne Moldova punavein Kagor on saanud nime Cahors’i veinist, sest oli see kunagi Vene õigeusukiriku armulauavein.
Gaillac, mis on üks vanimaid veinipiirkondi Prantsusmaal, annab roosat ja punast kuiva veini Duras, Fer Servadou ja Syrah marjasortide segamisel ning ka Bordeaux’ sordid pole siin võõrad. Esimest kolme marjasorti peab segu sisaldama vähemalt 60% ulatuses.
Gaskoonia piirkonnas Madiranis kasvatatakse Tannat’ marjasorti, millest tehakse jõuliseid ja täidlaseid punaveine. Madirani piirkonna valge vein kannab nime Pacherenc du Vic-Bilh ja valmib pärisomastest Arrufiac, Courbu Blanc, Petit Manseng ja Gros Manseng marjasortidest.
Fronton paikneb Toulouse’i linnakese lähistel ja alad kuulusid kunagi koos Küprose saarega Malta rüütliordule. Négrette marjasort, millest Frontoni veinid tehakse, on Küprosel kasvava Mavro otsene järeltulija.
Hispaania ja Baskimaa mõjudega Pürenee mägede äärde jäävas Jurançonis tehakse ilmekat kuiva ja magusat veini Gros Manseng ja Petit Manseng marjasortidest, mille aroomis-maitses võib leida sarnasust Saksamaal Moseli piirkonnas valmiva Rieslingiga ning Baskimaale jääv Irouléguy toodab peamiselt punaveini Bordelesa Beltza (Tannat), Axeria (Cabernet Franc) ja Axeria Handia (Cabernet Sauvignon) marjasortidest.