Veiniaedu – 192 700 ha

Maailmas 11. veinitootja ja 11. veinitarbija

Veinide ekspordilt 9. riik maailmas, 22% ekspordist on kangendatud vein, peamiselt portvein. Suurimad eksporditurud on Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik.

Portugal on Mandri-Euroopa kõige läänepoolsem riik, mis piirneb läänes ja lõunas Atlandi ookeaniga ning idas ja põhjas Hispaaniaga. Riigile kuuluvad Assoori saared ja Madeira saar Atlandi ookeanis. Nime on Portugal saanud Douro jõe suudmes asunud roomlaste rajatud Portus Cale linna järgi, mille lähistel asub tänapäeval riigi suuruselt teine linn Porto.

Atlandi ookeani äärset piirkonda asustasid juba 1000 aastat e.m.a erinevad keldi hõimud, kes kasvatasid ka viinamarju. Alad kuulutati Rooma impeeriumi provintsiks 1. sajandil ja siis hakati viinamarjakasvatusega tõsisemalt tegelema. Impeeriumi lagunedes hõivasid ala  germaani hõimud ning nendele järgnesid islami usku araablased ja Põhja-Aafrika hõimud, keda hakati hiljem nimetama maurideks. Kristlased tõrjusid maurid Portugali aladelt välja 11.–12. sajandil reconquista ehk tagasivallutussõdade käigus ja 1139. aastal kuulutas krahv Afonso Henriques end Portugali kuningaks. Tagasivallutused  lõppesid alles 1250. aastal, kui kuningas Afonso III juhtimisel vallutati Algarve piirkond Lõuna-Portugalis, mis oli viimane mauride tugipunkt Ibeeria poolsaarel. 15.–16. sajandil ehk nn ,,maade avastamise ajastul“ kasvas Portugal üheks suurimaks ja võimsaimaks mereriigiks, vallutades ning rajades erinevaid asumaid Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias ning sai esimeseks ja kõige kauem eksisteerinud ülemaailmseks koloniaalimpeeriumiks maailmas, mis lagunes alles 20. sajandil. Impeerium püsis umbes 600 aastat (1415 – 20.12.1999, mil loovutati Macau Hiinale) ja hõlmas tohutu suurt territooriumi, mille aladel asub tänapäeval 53 riiki. See on avaldanud neile riikidele kultuurilist mõju, selle pärandina kasvatatakse troopilises piirkondades viinamarju ning keelepärandina räägib maailmas portugali keelt enam kui 250 miljonit inimest (kõnelejate arvult 6. keel maailmas).

Portugali veiniajalugu on mõjutanud paljud antiiksed rahvad – foiniiklased, kreeklased, kartaagolased ja loomulikult roomlased. Portugali veini hakati eksportima teistesse vahemeremaadesse Rooma impeeriumi ajal. Mauride valituse ajal kasvatati küll viinamarju, aga veinitootmine kidus. Tagasivallutussõdade ajal ja pärast seda toimunud kloostrite rajamise perioodil toodi munkadega pärismaiste marjasortidele lisaks Prantsuse marjasorte. Veinitootmine taastus ning eksport hakkas arenema kiiremini 14.–15. sajandil Inglismaa ja Prantsusmaa vahel peetud saja-aastase sõja ajal, kui Inglismaast ning Portugalist said poliitilised liitlased. Veiniäri kasvas ja arenes ning 1756. aastal loodi esimene Portugali kaitstud päritolu nimetusega veinipiirkond – Douro, seda küll ainult portveini kategoorias. 1986. aastal ühines Portugali Vabariik Euroopa Liiduga ning sellega kaasnes veini valmistamise tehnoloogia kaasajastamine ja seadusandluse ühtlustamine teiste Euroopa veiniriikidega. Tänapäeval on Portugal maailmas veinitoomise mahtudelt 11. kohal.

Seadusandlus ja piirkonnad

                Portugali veinid jagunevad lihtsamate lauaveinide ja kvaliteetveinide kategooriasse. Aastatel 2003-2006 reformiti Portugali veinipiirkondi ja paljud väiksemad DOC ja IPR alad liideti või ühendati suuremate DOC kasvualadega. Tänapäeval on Portugalis 26 kaitstud päritolunimetusega kvaliteetveinide (DOC ja DOP) piirkonda ja lisaks nendele neli IPR määratlusega ehk limiteeritud kvaliteediga kasvuala.

Veinide kvaliteediklassid

Vino de Mesa ehk lauaveinid

Vinho (de Mesa) – lauavein, mis peab vastama riigi ja Euroopa Liidu seadustele. Vein ei oma päritolu, etiketil tuleb ära märkida tootja, veini värvus ja alkoholiprotsent.

VR / Vinho Regional – geograafilise tähisega vein. Veini puhul on kasutatud 85% ulatuses etiketile märgitud piirkonnas kasvanud viinamarju, saagikus ja veini valmistamise stiil pole riiklikult määratletud.

Vinhos de Qualidade ehk kvaliteetveinid

DOP / Denominação de Origem Protegida – kasutatakse aastast 2006, kaitstud kõrgeima päritolunimetusega vein. Veini puhul on rangelt määratletud marjade kasvuala, marjasort, saagikus hektarilt, veini isikupära ja stiil ning veinivalmistamise traditsioonid.

DOC / Denominação de Origem Controlada – kontrollitud päritoluga vein, millel on range kontroll, autentsus, kvaliteet ja päritolunimi.

IPR / Indicação Proveniencia Regulamentada – seadusega reguleeritud marjade kasvuala, mis võeti kasutusele 1988. aastal ülemineku määratlusena, vastab Prantsusmaal kasutusel olevale VDQS määratlusele.

Região Demarcada – piiritletud marjade kasvuala, võeti tähisena kasutusele juba 20. sajandi alguses.

Lisaks kleebitakse kvaliteetveinide pudeli etiketile või pudelikaelale veini kvaliteeti tõestav Selo de Garantia (Selo de Origem), mida antakse välja Portugali Veiniinstituudi ja Põllumajandusministeeriumi poolt ning millega kinnitatakse ostjale veini seaduslik autentsus: kindlalt piiritletud kasvuala, tunnustatud veinitüüp, valmistamiseks kasutatud marjasort, saagikus hektarilt, arendus tammevaadis või pudelis ja alkoholiprotsent.

Mõisted

Adega – veinimaja

Ano – aasta

Branco – valge

Bruto – eriti kuiv

Casta – marjasort

Colheita – aastakäik, portveini puhul vähemalt 7 aastat arenenud aastakäigu Tawny.

Denomicao de Origem Controlada – kvaliteetvein, kaitstud päritolu nimetusega vein.

Doce – magus

Engarrafado – pudeldatud, villitud

Espumante – vahuvein

Garrafeira – väärisvein, midagi Reserva ja Gran Reserva vahelist Hispaanias. Punavein peab olema arenenud vähemalt kaks aastat tammevaadis ja ühe aasta pudelis. Valge vein peab olema arenenud kuus kuud tammevaadis ja sama palju lisaks pudelis.

Maduro – küps, arenenud

Meio Seco – poolkuiv

Quinta – eraldiseisev veiniaed

Regiao Demarcada – piiritletud kasvuala

Reserva – kvaliteetne aastakäiguvein, tavalisest parem vein.

Rosado – roosa vein

Seco – kuiv

Tinto – Red

Verde – värske ja noor, vastand Madurole.

Velho – kvaliteetvein, mille alkoholisisaldus on 0,5% kõrgem. Punavein peab küpsema enne müüki jõudmist kolm aastat ja valge vähemalt kaks aastat.

Vinho – vein

Vinho de Mesa – lauavein

Marjasordid

Portugalis tehakse valget, roosat ja punast vahuveini ning kangendatud veini ja kasvatatakse umbes 250 erineva nimetusega marjasorti. Suur enamus neist on pärismaised ja laiemale üldsusele tundmatud sordid, mida on seal kasvatatud juba aastasadu ning alati on igal sordil erinevatel kasvualadel veel kasutusel omaette nimetus, mis teeb Portugali marjasortide hulgas orienteerumise päris keeruliseks. Lisaks omamaistele on levinud ka rahvusvahelised sordid, nagu Chardonnay, Sauvignon Blanc, Cabernet Sauvignon ja Merlot. Kohanemisvõimeline Syrah on muutunud viimastel aastatel Portugalis väga populaarseks ja on Portugali marjade esikümnes ainsa „välismaise“ sordina auväärsel 10. positsioonil.

Pärismaised heledad sordid

Alvarinho

Põhja-Portugali hele sort, sama marjasorti kasvatatakse Hispaanias Galiitsias Albariño nime all. Oluline ja kõrgelt hinnatud sort Põhja-Portugalis, eelkõige Vinho Verde kasvualal Minho jõe kallastel, kus tehakse nii väljapaistvaid sordiveine kui ka igapäevaseid seguveine.

Alva / Côdega / Códega do Larinho / Roupeiro / Siria

Laialt levinud kahvatu kestaga hele sort. Leidub erinevate nimetuste all põhjapoolsetest Trás-os-Montes ja Douro (Côdega ja Siria) kasvualadelt kuni Lõuna-Portugali Alentejoni aladeni (seal Roupeiro ja Alva). Saagikat ning madala happesusega sorti kasutatakse peamiselt seguveinide ja valge portveini valmistamisel.

Antão Vaz / Cayetana Blanca

Lõuna-Portugali Alentejo piirkonna peamine hele marjasort, millest tehakse sõltuvalt marjade küpsusest korje ajal nii värskeid tsitruselisi veine kui ka küpsete troopiliste puuviljade iseloomuga keskmisest täidlasemaid ning kõrgema alkoholisisaldusega veine.

Arinto / Arinto de Bucelas / Pedernã

See erksa iseloomu ja kõrge happesusega hele marjasort on üks vanimaid Portugali heledaid sorte. Sellest saab ilmekaid, värske karakteriga tsitruselised valgeid veine ning vahuveine. Parimad Arinto sordist veinid pärinevad Bucelase piirkonnast.

Avesso

Peamiselt Vinho Verde piirkonnas kasvav sort, mida kasutatakse segamisel. Annab täidlase iseloomuga aromaatseid veine.

Azal Branco / Carvalhal / Pinheira

Oluline sort Vinho Verde kasvualal, tähtsuselt teine peale Loureirot. Azalist veinil on hea happesus ja toorete roheliste õunte ning värskete tsitrusviljade iseloom.

Bical / Borrado das Moscas

Varavalmiv kollase kestaga mari, mis annab hea happega struktuurseid veine. Kasvatatakse peamiselt Bairrada ja Dão aladel ning kasutatakse kuiva valge ja vahuveini tegemisel. Hiliskorje marjadest tehtud veinid on üsna hea arengupotentsiaaliga ning neis võib areneda välja Rieslingile omaseid aroomi- ja maitsenoote. Bicalist tehtud veine arendatakse ka tammevaadis või hoitakse pärmisademel. Dão piirkonnas nimetatakse marja Borrado das Moscas (tõlkes:  kärbsemust), sest marjadele tekivad küpsemisel pisikesed mustad täpid.

Boal / Bual Branco / Bual

See nimetus on antud mitmele Portugali marjasordile. Üheks sünonüümiks on ka Malvasia Fina, aga ampelograafide kinnitusel pole Boalil Malvasia marjaperekonnaga  mingit seost. Boalist tehakse peamiselt magusat kangendatud veini Madeiral. Marjadel on kõrge suhkrusisaldus, nii saab sellest rikkalikku datlite, rosinate, viigimarjade ja teiste kuivatatud puuviljade karakteriga pika arengupotentsiaaliga veine.

Encruzado

Üks Portugali hinnatumaid heledaid sorte, mida kasvatatakse peamiselt Dão piirkonnas. Encruzadost valmistatud veine võib võrrelda Prantsusmaa Alsace’i piirkonna Pinot Gris’ veinidega. Parimad põllud asuvad kõrgematel mäenõlvadel, kus valminud marjadel on väga hea happe ja suhkru tasakaal ning seal annab sort veidi vahaseid, täidlaseid, tsitruseliselt puuviljaseid ja aromaatseid keskmisest kõrgema alkoholisisaldusega veine, millel on hea arengupotentsiaal.

Fernão Pires / Maria Gomez

Aromaatne marjasort meenutab aroomilt veidi Muscati, see mitmekülgne sort on üks enim kasvatatud hele sort Portugalis. Tehakse kuiva vahuveni ja valget veini ning ka dessertveine. Lillelise ja küpsete tsitrusviljade iseloomuga sordi puhul on väga oluline marjade korje ajastus, sest marjade küpsemise lõpus võib happe tase marjades kiiresti langeda ja veinid võivad olla lamedad ning tuimad ja seetõttu kasutatakse sageli seguveinides. Väljaspool Portugali kasvab veel Austraalias ning Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Fonte Cal

Beirase piirkonna pärismaine, üsna viljakas ja hilise küpsemisega hele sort, mida eriti mujal ei kasvatata. Sordiveinid on üsna haruldased. Sorti tuntakse lilleliste, keskmisest täidlasemate ja kõrge alkoholisisaldusega veinide poolest, millel on aga tihti liiga madal happesus ning veidi tuim iseloom, mis on ka seguveinide tegemise põhjuseks.

Gouveio / Verdelho do Dão / Trincadente  

Douro päritolu keskmise saagikusega varavalmiv sort, mis on muutunud viimasel ajal populaarseks ka mujal, eelkõige Alentejos, sest sort on tundlik seenhaigustele ja seetõttu sobivad kasvatamiseks paremini kuivemad kasvualad Portugali sisemaal. Sorti ei tohiks segi ajada Madeiral kasvava Verdelhoga, sest viimased geeniuuringud on tõestanud, et Madeira Verdelho ja Verdelho Dão on omavahel lähedalt suguluses, aga mitte siiski sama marjasort. Gouveiost tehakse erksa happesusega puuviljaseid veine, kus on tunda värsket laimi ja heledaid luuvilju. On kasutusel ka valge portveini tegemisel. Hispaanias kasvab sama marjasort Godello nime all.

Loureiro

Vinho Verde piirkonna oluline sort, mis arvatakse pärinevat Lima jõe orust Galiitsiast. Marjasordi nimetus viitab loorberi õiele või lehele. Loureiro on saagikas ja hea erksa iseloomuga sort, millel on hea tsitruste ja õrnade valgete õite (pärnaõis, akaatsia) aroom. Viimasel ajal on sordi kuvand paranenud ja tänapäeval on hakatud aina enam sordiveine tegema, kuigi suuremalt jaolt segatakse Loureirot teiste Vinho Verde ala sortidega nagu Arinto, Alvarinho ja Trajadura.

Malvasia Fina / Malvazia  

Antiikne hele Vahemere maades laialt kasvatatav sort, mis pärineb Kreekast. Sort on väga populaarne just Vahemere saartel. Nimetus pärineb arvatavalt Lõuna-Kreekast Lakoonias asunud Monemvasia kindlusest, mida roomlased nimetasid Malvasia sadamaks. Malvasia marjaperekonnas on sarnaselt Muscatile palju erinevaid sorte ja kloone Vahemere maades, nagu ka nimetusi. Malvasial on madal happesus ja seetõttu oksüdeerub vein kiiresti, mistõttu kasutatakse teda peamiselt segamisel teiste marjasortidega. Kuulsaim vein tehakse Malvasiast Madeira saarel, see on Malmsey või ka Malvasia Madeira, kus kasutatakse erinevaid Malvasia sorte (Malvasia Bianca, Malvasia di Schierano, Malvasia Negra, Malvasia nera di Brindisi, Malvasia di Candia Aromatica jt). Oluline sort veel valge portveini baasmaterjalina.

Moscatel de Setúbal

Portugali jõudnud roomlastega ja mujal Vahemere kallastel kasvatatakse seda Muscat d’Alexandrie nime all. Aromaatne lilleline, veidi mesine ja troopiliste puuviljade iseloomuga poolkuiv kerge suvine vein, mida tehakse Lissabonist lõunas Setúbali piirkonnas. Sellest valmistatakse lisaks ka magusaid ja kangendatud veine.

Rabigato / Rabo d´Ovelha  

Värske happesusega, mineraalne ja valgete lillede iseloomuga saagikas hele sort, mida kasvatatakse kõikjal Portugalis. Pärineb Douro jõe orust ja kasutatakse seguveinide valmistamiseks ning valge portveini tegemisel. Sordiveine tehakse harva. Rabigato tähendab portugali keeles „kassi saba“.

Sercial / Uva Cao

Haruldane hele sort, kasvatatakse peamiselt vulkaanilisel Madeira saarel. Arvatakse, et Esgana Cao (tõlkes: koerakägistaja) on sama sort mandril. Kasvatatakse saare jahedama ja tuulisema kliimaga piirkondades ja annab happelisi veine. Võrreldes teiste sortidega korjatakse Madeiral kõige hiljem. Sericalist tehakse kõige kuivema stiiliga ja röstitud mandlite noodiga kangendatud veine, mida võib veidi võrrelda fino-tüüpi šerriga.

Terrantez / Cascal

Madeira saarelt pärinev madala saagikusega sort, mida seal enam peaaegu ei leidu ja on tänapäeval levinud rohkem Assooridel.

Trajadura

Vinho Verde piirkonna pika küpsemisega marjasort, mis annab madala happesuse ja kõrge alkoholisisaldusega veine. Hakkab õitsema vara, aga küpseb välja hilja. Sordiveine ei valmistata, tavaliselt kasutatakse seguveinides nende täidluse tõstmiseks.

Verdelho / Verdelho Madeira

Üks Madeira saarel kasvatavatest sortidest. Oli kunagi saare enim kasvatatud sort, 19. sajandil moodustas 2/3 saare veiniaedadest, aga peale phylloxera epideemiat leidub seda veel saare põhjaosas ja Assoori saartel. Valmistatakse poolkuivi kangendatud veine. Väljaspool Portugali kasvatatakse tänapäeval veel ka Austraalias.

Viosinho

Kun sort on madala saagikusega, siis on see olnud Portugali marjakasvatajate seas ebapopulaarne. Viosinhot leidub Douro jõe vanades veiniaedades, kus see kasvab läbisegi teiste heledate sortidega. See on ka põhjus, miks seda on kasutatud peamiselt valgete seguveinide ja valge portveini tegemisel. Tänapäeval on põllumehed selle omanäolise marja potentsiaali aina enam hindama hakanud, sest sellest tehakse keskmise täidlusega, aga värskeid ja puuviljaseid  kuivi veine ning Viosinho annab hea tulemuse ka kuumema kliimaga kasvualadel.

Pärismaised tumedad sordid

Alfrocheiro Preto / Tinta Bastardinha

Dão piirkonnast pärinev värviküllast veini andev saagikas marjasort, mida kasvatatakse lisaks veel Alentejo ja Bairrada aladel. Seenhaigustele vastuvõtlik sort, mistõttu niiskematel aladel seda eriti ei leia, samas varane väljaküpsemine maandab kasvatamise riskid soojematel aladel. Marjades on hea happe ja suhkru tasakaal ning jõulise värvi tõttu kasutatakse seda paljudes seguveinides.

Aragonês / Aragonez / Arinto Tinto / Tinta de Santiago / Tinta Roriz

Heal lapsel mitu nime! Ibeeria poolsaarel laialt levinud sort on Hispaania päritolu ja tuntud seal peamiselt Tempranillo nime all, aga nagu ka Portugalis on sealgi erinevates piirkondades kasutusel paljud nimed: Cencibel, Tinto Fino, Tinto del Pais, Tinto de Toro, Tinto Madrid, Ojo de Liebre, Ull de Llebre jne. Tinta Roriz on Portugali veinieliidi selgroog, millest tehakse sordiveine ja kasutakse väga palju segudes. Paksu kestaga ja veidi ürdise-vürtsika iseloomuga varavalmivat sorti on lihtne kasvatada. See annab värviküllaseid ning struktuurseid veine, mis sobivad hästi tammevaadis arendamiseks. Samas puuduvad sordil selgelt äratuntavad iseloomujooned ja seetõttu sõltub veini karakter palju kasvualast. Nii tehakse sellest kergeid kirsside ja maasikate hõnguga, aga ka täidlaseid, šokolaadi ning tubaka järgi lõhnavaid eksemplare, seda sõltuvalt kasvualast ja veini valmistamise tehnoloogiast.

Alvarelhão /Albarello / Brancellao

Ibeeria poolsaare põhjapoolses osas kasvav kergeid ja aromaatseid punaveine pakkuv sort. Portugalis levinud Douro, Trás-os-Montes ning Vinho Verde piirkondades. Sordivein on haruldane ja peamiselt tehakse seguveine koos Touriga Nacional sordiga. Väga levinud portveinide valmistamisel.

Baga / Tinta Bairrada

Bairrada piirkonna väärissort, mille nimi tähendab portugali keeles piiska või tilka. Leidub veel Beirase ja Dão kasvualadel. Saagika ning hilisküpseva sordi marjad on väikesed, paksu kestaga ja seetõttu on veinidel kõrge tanniinsus. Baga eelistab savise pinnasega päikesepaistelisi mäenõlvu ja seda sorti võrreldakse iseloomu poolest tihti Itaalia Nebbiologa. Maitseküllased ja pika arengupotentsiaaliga sordiveinid tehakse Bairrada aladel. Mujal Portugalis tehakse Bagast roosat veini ja isegi vahuveine ning see on oluline komponent tänapäevastes moodsates seguveinides.

Bastardo / Verdejo Negro / Trousseau / Cabernet Gros / Merenzao / Maturana Tinta

See Portugalis meeldejääva nimega sort pärineb tegelikult Alpi nõlvadelt Ida-Prantsusmaalt Jura piirkonnast ja siiani on ampelograafidel selgusetu, kuidas see sort Prantsusmaalt Portugali jõudnud on. Samuti kasvas see enne viinapuutäi epideemiat Rioja piirkonnas Maturana Tinta nime all.  Varavalmiv sort, mis annab kõrge happesuse ja alkoholisisaldusega punaveine, millel tuntavad küpsete kirsside noodid. Portugalis kasvatatakse enim Douro aladel ja kasutatakse portveini valmistamisel. Üllatuslikult leidub seda ka Madeira saarel.

Castelão Frances / Periquita / Joao do Santarem

Lõuna-Portugalis laialt levinud sort, mis eelistab kasvada liivase pinnasega kuivas ja soojas kliimas. Arvatakse pärinevat Lissabonist lõunas asuvalt Setúbali poolsaarelt, kus tehakse parimaid veine marjadest, mis pärinevad vanadelt viinapuudelt. Tavaliselt segatakse Touriga Nacional ja Tinta Roriz sortidega.

Jaen / Mencía  

Galiitsia päritolu sort, mis kannab seal Mencía nime, kasvab peamiselt Dão piirkonnas, kus pakub kergeid, marjaselt pehmeid ja siidiseid punaveine. Muutub tänapäeval aina menukamaks, sest kergelt joodavad marjased punaveinid saavutavad maailmas üldiselt järjest enam populaarsust.

Moreto / Tinta de Alter

Laialt levinud saagikas marjasort, mida kasvatatakse kõige enam Alentejo aladel ning kasutatakse seguveinides koos Tinta Roriz ja Touriga sortidega. Head sordiveini sellest ei saa, sest marjadel on madal suhkrusisaldus ja seetõttu kasutatakse seda enamasti mahuveinide tegemisel.

Moscatel Galego Roxo

Isetekkeline roosa kestaga mutatsioon Moscatel Galego sordist, mida kasvatatakse peamiselt Setúbali poolsaarel ja millest tehakse kangendatud veine (Moscatel de Setúbal).

Ramisco

Üks vähestest sortidest maailmas, mis pole poogitud Ameerika viinapuu juurele. Kasvatatakse Colarese piirkonnas, mis asub Atlandi ookeani rannikul Lissabonist läänes. Colares on liivase pinnasega, mistõttu ei suuda kahjur seal elada. Mari on väike ja tugeva paksu kestaga ning sellest tehakse tugevate tanniinidega, ürdiseid ja erksa happesusega veine. Geeniuuringud viitavad sugulusele Sercial ning Tinta Amarela / Trincadeira marjadega ja arvatakse, et sort toodi Portugali 13. sajandil Prantsusmaalt kuninga Afonso III ajal, kes elas enamuse ajast Boulogne linnas Põhja-Prantsusmaal.

Tinta Amarela / Trincadeira Preta / Espadeiro / Crato Preto / Murteira  

Oluline sort portveini valmistamisel. Leidub peamiselt Douro, Estremadura, Alentejo kasvualadel ja Setúbali poolsaarel. Kasutatakse enamasti seguveinides, sest üsnagi viljakal ja värviküllasel sordil on kahjuks väga lühikene korjeaken, mis võib olla kõigest paar päeva. Liiga vara korjates on marjad vähearomaatsed ning maitselt tuimad ja korjeajaga hiljaks jäädes on marjad moosiselt magusad ning madala happesusega. Aga kui ajastada korjeaeg ideaalselt, siis sordiveinidel on rikkalikult marjane-ürdine karakter, erk happesus ja pehmed, aga samas struktuursed tanniinid.

Tinta Barroca

Antiikajast pärit viljakas, haiguskindel ja suhkrurikas marjasort pärineb Douro piirkonnast ja on üks peamiseid portveini valmistamisel kasutatavaid sorte. Kasutatakse ka segamiseks tavalistes Douro piirkonna punaveinides. Viimasel ajal on Tinta Barroca istanduste ala jõudsalt laienenud Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Tinta Negra Mole

Pinot Noir’ ja Grenache Noir’ ristand on Madeira saare kõige levinuim sort, mis hõlmab lausa 75% saare veiniaedadest ja seda kasutatakse peamiselt kangendatud veinide valmistamisel. Nimi tähendab „pehme must“ ja see sort muutus Madeiral populaarseks 19. sajandil peale seda, kui viinapuutäi oli laastanud Serciali ning Boali veiniaedu ja nõudlus veini järgi oli seega suur. Sellepärast istutasid marjakasvatajad asemele Tinta Negra Mole, sest see oli viljakas ja üsna haiguskindel. Algselt arvati, et Kanaari saartel kasvav Negramoll sort on sama, mis Madeira Tinta Negra Mole, aga tänapäeva geeniuuringud on selle välistanud.

Tinta Roriz vt Aragonês / Aragonez

Tinto Cão / Tinta Cão / Castellana Negra  

Douro piirkonna hinnatud vana sort, mis on üks peamisi sorte nii punaste seguveinide kui ka portveinide valmistamisel. Nimi tähendab tõlkes „punane koer“ ja esimest korda on seda mainitud Põhja-Portugalis juba 17. sajandil. Farmerid on tähele pannud, et sort kasvab hästi veidi jahedamatel ja varjulisematel mäenõlvadel, kus annab aromaatseid, erksa happega ning struktuursete tanniinidega veine, mis on oluline portveinide arengupotentsiaali silmas pidades. 2003. aastal tehtud geeniuuringud viitavad sugulusele tumeda Touriga Francesca ja heleda Viosinho marjasordiga.

Tinta Francisca / Tinta de Franca  

Aetakse tihti segi nime poolest sarnase Touriga Francescaga, aga tegu on erinevate sortidega. Tinta Franciscat kasvatatakse peamiselt Douro aladel ja see on üks portveini valmistamisel kasutatavatest sortidest. Sordiveini leidub väga harva, sest kuigi sorti hinnatakse oma kõrge suhkrusisalduse poolest, on marjad happevaesed ja madalate tanniinidega. Viimasel ajal arvatakse, et Tinta Francisca on suguluses kuulsa Pinot Noir’ga, sest sordi lehe ja marjakobara kuju ning värv on väga sarnased ning isegi nimi viitab sellele, aga seni pole see teooria veel tõestust leidnud.

Touriga Francesa / Touriga Franca

Oluline sort Douro kasvualadel kuiva punaveini ja portveini tegemisel. Hõlmab ligi 20% Douro veiniaedadest ja on üks kolmest peamisest portveini sordist Touriga Nacionali ning Tinta Cão kõrval. Marjasort pole Prantsusmaa päritolu, kuigi nimi sellele viitab ja geeniuuringute põhjal on tegu Touriga Nacionali ning vähelevinud Mourisco Tinto isetekkelise ristandiga.

Touriga Nacional / Mortagua / Preto de Mortagua / Azal Espanhol

Hinnatuim Portugali tume, paksu kesta ja madala saagikusega väärissort, millest tehakse parimad veinid Douro ning Dão kasvualadel. Samuti on see sort üks portveini alustaladest. Pärineb Põhja-Portugalist, aga tänapäeval kasvatatakse kõikjal riigis. Enne viinapuutäi epideemiat hõlmas Touriga Nacional pea 90% Dão veiniistandustest, mis 20. sajandil asendati veidi viljakamate marjasortidega. Veinid on tugevamaitselised, vürtsikalt marjased, struktuursete tanniinidega ja hea arengupotentsiaaliga ning karakterilt meenutavad need kuulsast Cabernet Sauvignonist tehtud veine.

Vinhão / Tinto Antigo / Negrao / Tinto da Parada / Souzão / Sousão

Enimkasvatatud tumeda kestaga sort Vinho Verde ja Minho aladel ning on sealt levinud ka Dourosse, kus on kiiresti saanud populaareks portveini tegemisel, sest marjast saab värviküllast, küllalt alkohoolset ja happerikast veini teha, mis lisab märgatavalt arengupotentsiaali.

Portvein

Portugali kuulsaim vein on oma nime saanud Atlandi ookeani rannikul asuva Oporto sadamalinna järgi. Vein leiutati aastasadu tagasi leidlike laevnike ja Inglise veinikaupmeeste poolt, kes märkasid, et kui konserveerida vein viinamarjadestillaadiga, siis peab vein merereisidele paremini vastu ning sihtpunktis on võimalik laevatrümmis loksunud veinivaadi sisu veega lahjendades uuesti veiniks muuta. Algselt oli tegu punast värvi veiniga, aga tänapäeval tehakse ka valget ja roosat portveini.

Portvein on pika traditsiooniga jook, millel on mitmeid erinevaid tüüpe. Portveini magusus pärineb viinamarjadest ja suhkru lisamine veinile on keelatud. Veini peamise alkoholisisalduse annab viinamarjadestillaat, millega katkestatakse ka veini käärimine. Destillaati lisatakse umbes veerandi jagu veini kogusest, kui kääriva veini alkoholisisaldus on jõudnud umbes 8% juurde.  Portveini valmistamiseks kasutatavad marjad kasvavad Douro jõe ülemjooksul ja arvatakse olevat foiniiklaste pärandus. Kasutusel on enam kui 30 erinevat sorti, aga enamasti saadakse vein 5–6 sordi segamisel. Enamlevinud on Touriga Nacional, Tinta Roriz, Touriga Francesa, Tinta Cão ja Tinta Barroca. Valge portveini valmistamiseks kasutatakse peamiselt Gouveio, Rabigato, Côdega ja Malvasia Fina marjasorte. Portveinid on tavaliselt erinevate aastakäikude segud, et tagada samaväärne kvaliteet igas pudelis läbi aegade. Aastakäigu portveini ehk Vintage Porti tehakse vaid parimatel veiniaastatel.

Valge portvein

White Port – valget värvi portvein tehakse heledatest sortidest, segatakse kokku erinevatest aastakäikudest ja küpseb kuni kolm aastat tammevaadis, seejärel villitakse pudelisse ning on valmis joomiseks. Vein võib olla nii kuivema kui ka magusama maitsega.

Extra Dry White Port on kõige kuivem valge portvein, mille jääksuhkrusisaldus on 12–17 g/l.  Dry White Port on juba poolmagus vein, kuigi nimi viitab kuivale ning White Port on sisuliselt magus valge portvein, mida nimetatakse teinekord veel Fine White.  Lagrima on üsna haruldane, komplekselt magus valge portvein, mille nimetus tähendab tõlkes pisaraid. 

Kaasajal on üha trendikam valget portveini segada toonikuga ning nautida koos laimiviilu ja jääga suvise jahutava seltskonnajoogina.

Roosa portvein

Rosé Port – sel sajandil tekkinud roosat värvi poolmagus portvein, mida nimetati alguses ka „ light ruby“. Veini tegemisel kasutatakse samu marjasorte, mida punase portveini valmistamisel, aga marjakestade kontakt mahlaga (matseratsioon) on lühiajaline. Esimest korda tutvustati roosat portveini alles 2008. aastal.

Punane portvein

Punased portveinid on magusad ja need võib jagada iseloomult kaheks:

Ruby-tüüpi marjased veinid arenevad tammevaadis lühemat aega ja küpsevad pudelis edasi.

Tawny-tüüpi vürtsikad veinid küpsevad kaua enne villimist tammevaadis ning pudelis enam edasi ei arene.

Ruby-tüüpi veinid:

Ruby ka Fine Ruby on segatud 3–4 aasta vanustest veinidest.  Iseloomult marjaselt mahlane ja magus portvein, mis sobib igapäevaseks nautimiseks marjakookide kõrvale. Areneb kuni kolm aastat tammevaadis.

Late Bottled Vintage ehk LBV – aastakäigu portvein, mis on laagerdunud 4–6 aastat tammevaadis ja on peale villimist joomiseks valmis. Teinekord leiab etiketilt veel märke „unfiltered“, mis viitab veini väärikamale päritolule. Sellise märgistusega veini karakter on sarnane Vintage Porti omaga. Ettevaatust selle valamisel – vein sisaldab sadet ning on soovitav kindlasti enne nautimist dekanteerida.

Vintage Port – parima aastakäigu  portvein, Douro ülemjooksult pärinevatest erinevatest veiniaedadest, mis küpsenud vaid kaks aastat tammevaadis. Kogu portveini toodangust on vaid 3–4% on Vintage Port. Vintage Port võib küpseda pudelis aastakümneid, seetõttu on hea investeering veinikeldrisse.

Single Quinta Vintage Port – üsna haruldane vein on ühe veiniaia marjadest valmistatud Vintage Port.

Osad veinikaupmehed teevad veel ka Vintage Character Porti ja Crusted Porti, mis on erinevate aastakäigu veinide segu. Nagu veini nimest järeldada võib, üritab veinitootja erinevate aastakäigu veinide segamisel teha Vintage Porti sarnast veini. Väljend ,,vintage’’ külvab vaid segadust ja õigem oleks seda nimetada „vaese mehe aastakäigu portveiniks“, sest sõna viitab vaid veini iseloomule ja tegu pole aastakäigu veiniga. Kokku on segatud 4–6 aastat vaadis arenenud Ruby-tüüpi veinid. Crusted Port on sisuliselt sama, aga villimisel on jäetud veel osa sadet pudelisse, luues nii vana aastakäigu portveini pettekujutelma.

Tawny-tüüpi veinid              

Tawny – värvuselt heledam ja vähemalt kolm aastat tammevaadis laagerdunud portvein, kuhu on vaadis küpsemisest lisandunud röstitud mandlist-pähklist iseloomu. Lubatud on lisada ka veidi valget portveini, et muuta vein aromaatsemaks ja kergemini joodavaks.

Old Tawny Port tähistab erinevatest aastakäikudest segatud veine, mida pikk tammevaatides laagerdumine on muutnud värvilt heledamaks. Marjasus on veinides vaoshoitum ning seda enam kerkib esile vaadis arenemisest johtuv magusalt vürtsine ja suitsune karakter. Veinietiketile võib lisada segamisel kasutatud veinide keskmise vaadis küpsemise aja: 10 Years Old, 20 Years Old, 30 Years Old ja 40 Years Old. Vastavalt vanusele muutuvad veinid värvuselt ruugemaks ja maitselt tulisemaks-vürtsisemaks.

Colheita  – aastakäigu Tawny, mis peab küpsema tammevaadis minimaalselt seitse aastat ja valmistatakse ühe aastakäigu marjasaagist. Inglased, kes on suurimad portveinide nautijad, peavad Colheitat parimaks portveiniks ja tunnevad seda ka Dated Port nime all.  

Portugali DOC kvaliteetveinide piirkonnad

Põhja-Portugal

Douro –UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv ja üks vanimaid päritolunimetusega veinipiirkondi maailmas kuulsate Chianti ja Tokaj alade kõrval. Ajajoonel siis kolmas – nimelt said portveinid oma kvaliteetveinide staatuse 1756. aastal ja marjad selle veini tarbeks kasvatatakse Douro jõe kallastel. Seeläbi on Porto DOC omanäoline kaitstud päritoluga vein, sest marjad veini tarbeks kasvavad teises DOC piirkonnas. Douro piirkonna tavaveinidele laienes päritolu nimetuse kaitse alles 20. sajandi lõpus ja igapäevased maakonnaveinid kannavad Duriense nime. Douro on enim veini tootev Portugali piirkond. Piirkonna veiniaiad jäävad Douro jõe kallastele, mille läte on Hispaanias ning seal on selle nimi Duero. Lisaks portveinile tehakse valgeid, roosasid ning punaseid veine ning lubatud on kasvatada enam kui 80 erinevat marjasorti. Võtmerolli mängivad siiski peamiselt viis tumedat: Touriga Nacional, Touriga Franca, Tinta Barroca, Tinto Cao ja Tinta Roriz, mida tuntakse veel Aragonês / Aragonez nimega (Tempranillo Hispaanias). Lisaks veel Sousão, Bastardo, Mourisco Tinto, Castelão, Rufete, Tinta Amarela ja Tinta Francisca. Heledatest kasvatatakse enim Gouveiot, Malvasia Finat ja Moscateli. Viimasest tehakse magusat liköörveini Moscatel do Douro. Douro jagatakse veel kolmeks väiksemaks sisekasvualaks: Baixo Corgo, Cima Corgo ja Douro Superior. Kõige kaugemal, jõe ülemjooksul sisemaal asuv kontinentaalse kliimaga Douro Superior jääb Hispaania piiri äärde ja hõlmab ca 20% veiniaedadest. Keskmine ning ühtlasi suurima veiniaedade pindalaga kasvuala Cima Corgo jääb Pinhão linnakese ümbrusesse ja seal kasvavad parimad marjad, millest tehakse tavaliselt väärtuslikud aastakäigu portveinid. Kiltkivise pinnase ning maalilise vaatega veiniaiad kõrguvad jõekalda terassidel, marju korjatakse seal mitme lainena, sest kaldanõlvadel on palju erinevaid mikroklimaatilisi piirkondi ning madalamatel nõlvadel küpsevad marjad tänu jõe soojusele kiirmini. Baixo Corgo kasvuala jääb jõe alamjooksule ja on rannikule lähim piirkond, tänu sellele ka jahedaim ja niiskeim ning viinamarju kasvatatakse peamiselt igapäevaste lauaveinide tarbeks.

Távora-Varosa –pisike mägine ala asub Dão ja Douro kasvualade vahel. Viinamarju hakkasid kasvatama piirkondades tsisterlastest mungad, kellelt on üle kandunud selle ala maakonnaveinide nimetus: Vinho Regional Terras de Cister (tõlkes: tsisterlaste maa). Viinamarjaaiad jäävad kahe Douro lisajõe Paiva ja Távora vahelistele kiltkivistele  kaldaterrassidele, mis ulatuvad kuni 800 meetri kõrgusele merepinnast. Enamik veinitootjad on marjakasvatajatest väiketootjad. Jahedad ööd jätavad marjadele alles erksa happe, mistõttu on enamik kasvatatavatest marjadest heledad. Távora-Varosat peetakse ka üheks jahedaima ilmaga Portugali veinipiirkonnaks. Üle poole kõikidest istandustest moodustab Malvasia Fina, millele sekundeerib rahvusvaheliselt tuntud Chardonnay. Levinuimad tumedad sordid on Aragonez, Tinta Barroca, Touriga Franca, Touriga Nacional ja Pinot Noir. Kuna Chardonnay ning Pinot Noir on olulisimad sordid Prantsusmaal Champagne kasvualal, siis iseenesestmõistetaval oli Távora-Varosa esimene Portugali kaitstud päritolunimetusega vahuveinide ala. Lisaks aromaatsetele ja sümpaatsetele vahuveinidele tehakse veel igapäevaseid valgeid, roosasid ja punaseid veine.

Trás-os-Montes (tõlkes: mägede taga) – ala maakonnaveinid kannavad Transmontano nime. Kasvuala jääb Loode-Portugali, Douro jõest põhjapoole ja ulatub kuni Hispaania piirini Galiitsias. Läände jääb Vinho Verde ala. Piirkonna killustavad geograafiliselt neli jõge Douro, Sabor, Tua ja Tamega, mis annavad ka veiniaedadele piisava niiskuse, sest mitmed mäeahelikud kaitsevad niiskete ning külmade ookeanituulte eest, mistõttu sajab siin vähe. Kliima on kontinentaalne, suvel kuiv ja kuum, talvel külm. Pinnas on peamiselt kiltkivine ning kriidine. Enamik veinitootjaid on marjakasvatajatest väiketootjad. Veiniaiad asuvad mitmetel mikroklimaatilistel sisekasvualadel: Chaves, Planalto Mirandês ja Valpaços, mis on lubatud kasvuala üldnimetusele täiendavalt lisada, näiteks: Trás-os-Montes-Valpaços. Planalto Mirandês on idapoolseim ala Hispaania piiri ääres, kus veiniaiad asuvad merepinnast kõrgemal ja ilm on jahedam. Tehakse kergeid ning värskeid valgeid ja vahuveine peamiselt heledatest marjadest: Fernão Pires, Boal Branco, Gouveio, Malvasia Fina ning Rabigato. Punaveinid on värsked ja marjaselt kerged ning valmivad Tinta Roriz, Touriga Franca ja Touriga Nacional sortidest. Valpaços on piirkonna keskosa, kus veiniaiad jäävad Douro lisajõe Tua jõe kallastele. Kasvatatakse enamjaolt tumedaid sorte, millest tehakse samuti kergeid ja marjaseid punaveine. Läänepoolseim Hispaania ja Vinho Verdega  piirnev ala on Chaves, kus kasvatatakse enamasti Tinta Roriz ning Touriga Nacional sorte, millest tehakse täidlasema iseloomuga punaveine. Ka on see mineraalse kiltkivise pinnasega ala koduks Portugali mineraalveeallikatele ja kaasajal on jõudsalt hoogustunud spaaturism.

Vinho Verde – Atlandi ookeani äärne ala jääb Minho ja Douro jõgede vahele ning on kuulus oma kerge, madala alkoholisisaldusega, veidi kihiseva valge veini poolest. See vein on ka piirkonnale nime andnud: Vinho Verde tähendab „rohelist veini“ ja Verde nimetus laieneb ka seal tehtavatele roosadele ja punastele veinidele ning tänapäeval on hakatud tegema ka aina enam vahuveine. Veiniajalugu ulatub Rooma impeeriumi aegadesse, esimene kaasaegsem veinitootmist reguleeriv seadusandlus pärineb 1908. aastast. Piirkonnas eristatakse veel üheksat väiksemat marjade kasvuala, mis saavad oma nime linna või jõe järgi: Monção,  Melgaço, Lima, Cávado, Ave, Basto, Sousa, Baião, Paiva ja Amarante. Monção ning Melgaço on hinnatuimad, sest asuvad veidi enam põhjas, kus tänu mägedele on soojem ja sademeid vähem Kliima on Vinho Verdes üldiselt jahedalt vahemereline, sademeid keskmisest enam ja see annab marjakasvatajatele põhjuse keskenduda peamiselt heledatele sortidele. Kokku on 15 000 ha veiniaedu ja nendest üle 70% kasvatab heledaid marjasorte. Levinuimad on Alvarinho, Loureiro, Trajadura, Arinto, Azal, Fernão-Pires ning Malvasia Fina, mille segamisel tehakse enamik lihtsaid Vinho Regional maakonnaveini kategooriasse kuuluvaid ja värskeid suviseid valgeid veine. Tõsiseltvõetavad ja peenemad veinid tehakse piirkonna hinnatuimast Alvarinho marjast ning sordipõhiselt. Levinuim tumeda kestaga mari on Vinhão, mida kasvatatakse Douro jõe kallastel Vinho Verde lõunaosas Amarante  Paiva alapiirkondades ja kus sellest tehakse värsket roosat veini, aga ka marjaseid punaveine.

Kesk-Portugal

Alenquer – Samanimelise linna järgi nime saanud kasvuala asub Lissaboni lähistel Tejo jõe läänekaldal Serra de Montejunto mäenõlvadel, mis kaitsevad veiniaedu jahedate ookeanituulte eest. Tumedad marjad küpsevad  hästi välja ja seetõttu tehakse seal täidlaseid punaveine  sarnaselt naaberala Arrudaga. Touriga Nacional ja Castelão Frances on peamised tumedad sordid ning heledatest kasvatatakse Arintot ja aromaatset Fernão Piresti.

Arruda asub Lissaboni lähistel väikesest Bucelas alast põhjas. See on pehme kliimaga piirkond, kus marjadel on pikk ja soe küpsemise periood ning kasvatatakse seetõttu enamjaolt tumedaid marju, millest tehakse marjaselt tihedaid punaveine. Pärismaistest sortidest on aukohal Touriga Nacional koos Touriga Francaga, lisaks veel ka Castelão Frances / Trincadeira Preta sort. Rahvusvahelistest sortidest on levinud Cabernet Sauvignon ja Syrah.

Bairrada – Beirase maakond ulatub Atlandi ookeani rannikust kuni Hispaania piirini ja Bairrada on selle läänepoolne osa, mis jääb ranniku ning Dão piirkonna mägede vahele. Tänu ookeani lähedusele on kliima mereline ja pehme. Piirkonna nimetus tuleb portugalikeelsest sõnast ,,barro’’, mis tähendab savi ja see viitab veiniaedade lubjakivisele-savisele pinnasele. Olulisim marjasort on Baga, mis hõlmab umbes 20 000 hektari suurustest veiniistandustest 75%. Hilisküpseva ja paksu kestaga sordist tehakse intensiivseid ja tanniinseid punaveine, mida veinieksperdid võrdlevad tihti Nebbiolo sordist tehtud Barolo veiniga Põhja-Itaalias. Seetõttu segavad veinitootjad Bagale tihti lisaks Merlot ja Touriga Nacional sorte, et vein oleks iseloomult veidi pehmem. Valged veinid tehakse peamiselt Bical ning Fernão Pires (Maria Gomez) marjasortidest. Viimane neist on ka Portugali enim kasvatatud hele sort, mille aroom meenutab veidi lillelist Muscat’ sorti. Samuti on piirkonnas pikka aega tehtud traditsioonilisel meetodil vahuveini ning nüüdseks on selle populaarsus uuesti kerkimas.

Beira Interior on Portugalis merepinnast kõige kõrgemal paiknevate istandustega kasvuala. Mägine ala ja kontinentaalne kliima tagab kuuma suve, aga külma talve. Kaitstud päritolunimetusega veine tehakse aastast 1995, kui kolm IPR määratlusega piirkonda ühendati üheks suuremaks DOC kasvualaks. Valgetest marjadest on staaristaatuses Fonte Cal, millest tehakse mesise alatooniga täidlaseid, aga samas mineraalselt ja erksa happega valgeid sordi- ning seguveine. Fonte Calile lisatakse tihti veel Arintot, Malvasiat ja Fernão Pirest. Leidub isegi Chardonnayd ja Rieslingit. Tumedatest marjadest on levinuimad pärismaised Touriga Nacional, Aragonez, Alfrocheiro Preto, Trincadeira, Touriga Franca, Rufete ja Bastardo, millest tehakse ürdiseid ja marjaseid punaveine ning veiniaedades on esindatud ka rahvusvahelised Syrah, Cabernet Sauvignon ning Merlot.

Bucelas –Pealinna Lissaboni veeres asuv väike kasvuala on tuntud oma erksate ja värskete Arinto marjasordist vahu- ning valgete veinide poolest, kuhu lisatakse veel ka „koerakägistajat“ ehk Esgana Cão sorti (arvatakse olevat saama mis Madeira saarel kasvav Sercial marjasort). Iseloomult meenutavad veinid noobleid Rieslingist tehtud kuivi Saksa veine, nii et see sundis ampelograafe otsima Arinto ja Rieslingi vahelist sugulust, mis aga jäi leidmata.

Carcavelhos on Cádizi lahe kaldal Lissabonist veidi edelasse jääv väikene kasvuala, kus tehakse Colarese piirkonnale sarnaseid, veidi tahumatuid ja talupoeglike punaveine Ramisco marjasordist, mis sarnaselt Colaresele kasvavad originaaljuurel.

Colares asub rannikul, Lissaboni ja Atlandi ookeani vahel. Lisaks piirkonna kuulsale „chão de areia“ liivasele pinnasele ja viinapuutäist puutumatutele veiniaedadele on kasvualal omane originaaljuurel kasvava tumeda kestaga haruldane Ramisco marjasort, millest tehakse jõuliseid, veidi tahumatuid ning tanniinseid veine. Ramisco sort on tõenäoliselt ainus mari maailmas, mis kasvab siiani originaaljuurel ja mida pole kunagi Ameerika viinapuu juurele poogitud, sest sealne liivane pinnas ei lase sellel kurjal putukal seal elutseda. Levinuimaks heledaks marjaks on Malvasia Fina.

Dão – üks vanimaid Portugali veinipiirkondi, mis on saanud nime samanimelise jõe järgi ja on kuulsa Douro piirkonna lõunapoolne naaber. Väljapeetuim marjasort on sellel alal pärismaine Touriga Nacional. Veiniistandused jäävad 150 – 500 meetri kõrgusel merepinnast asuvatele lõunavaatega mäenõlvadele. Kasvuala jääb mitmete mäeahelike embusesse, on nii kaitstud külmade ja jahedate tuulte eest ning naudib seetõttu pehmemat kliimat. Paljud istandused on olnud põlvest põlve perekondade omanduses, kokku on siin üle 30 000 marjakasvataja, kes kuuluvad mitmetesse suurematesse kooperatiividesse. Tehakse marjaselt struktuurseid ja elegantseid punaveine, segades omavahel Touriga Nacional, Alfrocheiro, Jaen, Aragonez ja Rufete sorte. Bairradaga piirnevas osas kasvatatakse veel Baga ning Bastardo sorte. Kunagised täidlase iseloomuga tammevaadis arendatud valged veinid on tänapäeval vahetunud värskete ja särtsakate vastu, mis tehtud Encruzado, Bicali ning Malvasia Fina marjadest.

Lourinhã tuuline ja niiske piirkond jääb päris Atlandi ookeani rannikule Óbidos DOC kasvualast veidi lõuna poole ja on oluline brändi destilleerimise piirkond. Marjadest levinuimad Arinto, Malvasia, Fernão Pires, tumedatest sortidest Bastardo ja Castelão Frances (Periquita).

Óbidos – Samanimelise linna järgi nime saanud piirkond Lissabonist põhja pool Atlandi ookeani rannikul sai DOC staatuse 2006. aastal. Jahe ja tuuline kasvuala, kus viinamarjad ei pruugi täielikult välja küpseda nagu ka lähima naabri Lourinhã puhul. Seetõttu tehakse seal sarnaselt jaheda Champagne piirkonnaga Prantsusmaal päris palju vahuveini ning destilleeritakse brändit. Tänu ookeani niiskusele on kliima soodne erinevate seenhaiguste ja hallituse tekkeks. Marjadest on levinud pärismaised Castelão Frances (Periquita), Bastardo, Touriga Nacional, heledatest Arinto (Pedernã), Malvasia ja Fernão Pires.

Tejo – Tejo jõgi on sellele suurele alale ristiisaks ja moodustus piirkond 2009. aastal kunagise  Ribatejo DOC ja geograafilise määratlusega Ribatejano Vinho Regional liitmisel. Tejo on üsna mitmekesise pinnase ja kliimaga – jõele lähemal on pinnas viljakas ja niiske, mis annab palju lihtsat ja igapäevast veini. Kõrgematele jahedamatele mäenõlvadele on viimasel aja palju uusi veiniistandusi rajatud. Tähelepanu võiks pöörata sealt pärit punaveinidele, eeskätt Touriga Nacionali ja Castelão Francesi sortidest tehtud veinidele ning kaasajal muutuvad aina populaarsemaks rahvusvahelised Syrah ja Cabernet Sauvignon sordid, millest tehakse moodsaid punaveine. Heledatest sortidest on levinuim aromaatne Fernão Pires.

Torres Vedras –Serra de Montejunto mäestiku ja ookeani vahel paiknev ala on saanud nime samanimelise linna järgi. Jahedad ookeanituuled on piirkonna kliimas mõjukad, seetõttu seostatakse kasvuala pigem igapäevase lihtsa valge ja punase veiniga. Piirkonda nimetati kunagi lihtsalt Torreseks, kuniks mõjukas katalaani veinitootja Miguel A. Torres sellele asjaolule tähelepanu juhtis. Levinud heledaks sortideks on Arinto koos Fernão Pirese ja Rabigatoga, millest tehakse madala alkoholisisaldusega kergeid valgeid seguveine. Tumedatest kasvatatakse Touriga Nacionali ja Castelão Francesi koos levinud rahvusvaheliste sortidega.

Lõuna Portugal

Alentejo paikneb Kagu-Portugalis, katab pea kolmandiku kogu Portugali pindalast ja on suur ning mitmekesine kasvuala. Samas elab seal vaid alla 5% Portugali rahvastikust. Ühtlasi on Alentejo veini tootmismahult Douro järel teine piirkond Portugalis, kuigi viinapuud kasvavad kõigest ca 5% Alentejo kogupindalast. Maakonnaveine tehakse Alentejano nime all. Alentejo on kuiv ja kuuma kliimaga piirkond, mis keskendub enamjaolt tumedate viinamarjade kasvatamisele ja punaveinide tegemisele. Peamised marjasordid in Aragonez / Tinta Roriz (Tempranillo), Castelão Frances ja Tinta Amarela / Trincadeira. Tavaliselt segatakse rammusalt marjase iseloomuga täidlased punaveinid kokku just nendest marjadest ja sordiveini tehakse vähe. Levinuimaks heledaks sordiks on Antão Vaz, mis võimaldab kuumas kliimas üsna erksa happega aromaatset valget veini teha. Lihtsamad neutraalsed valged veinid tehakse Arinto ja Fernão Pires sortidest. Alentejo on edukalt adopteerinud ka levinud Prantsuse marjasordid Syrah ja Cabernet Sauvignon ja nendest on hakanud tänapäevaks välja kujunema oma Alentejano maakonnaveini stiil. Kui kunagi olid peamised veinitootjad riikliku toetusega veinikooperatiivid, siis tänapäeval leidub palju farmeritest väiketootjaid, kes lisaks viinamarjadele kasvatavad ka vilja, maisi ning muid põllusaadusi. Lisaks on korgitamme (Quercus suber) kasvatamine ja veinipudelitele korkide tootmine piirkonna oluline tööstusharu – Alentejo on Portugali ja ühtlasi ka Euroopa suurim korgitamme kasvataja. Piirkonda kuuluvad kaheksa väiksemat sisekasvuala: Borba, Evora, Granja-Amareleja, Moura, Portalegre, Redondo, Reguengos ja Vidigueira. Neist kõige isikupärasem on  Portalegre, mis asub Alentejo kirdenurgas Portalegre linna ümbruses Hispaania piiri ääres. Selles väikses ning merepinnast kõrgemal asuvas mägises piirkonnas on pinnas kivisem ja ilm palju jahedam kui ülejäänud Alentejo piirkonnas ning need omadused võimaldavad teha elegantsemaid ja maitseküllasemaid veine.

Algarve asub Ibeeria poolsaare edelapoolses nurgas Lissabonist lõunas jaon ühtlasi ka lõunapoolseim Portugali viinamarjade kasvuala, kus asuvad neli rannikul paiknevat DOC sisekasvuala (läänest itta): Lagos, Portimão, Lagoa ja Tavira. Maakonnaveini tehakse Algarve nime all. Piirkonna nimetus tuleneb araabia keelest, mida kasutati mauride ülemvõimu ajal:  Al-Gharb Andalus, kus Al Gharb tähendab läänes ja Andalus tähendas kogu Ibeeria poolsaart. Samast ajast ning väljendist tuleneb ka Hispaania Andaluusia piirkonna nimi.

Tuntud on ala pigem oma randade ja turismisihtkohtade kui veinide poolest. Suur osakaal on veinikooperatiivide tehtavatel punastel veinidel, mis segatakse kokku klassikalistest Portugali sortidest: Aragonez / Tinta Roriz (Tempranillo), Castelão Frances ja Touriga Nacional, veidi vähemal määral veel Baga ning tumeda viljalihaga Alicante Bouchet. Lisaks ka tuntud rahvusvahelisi sorte, millest levinuim on soojas kliimas end hästi tundev Syrah. Tänu soojale vahemerelisele kliimale on viinamarjad suhkrurikkad ja veinides tänu sellele keskmisest kõrgem alkoholisisaldus, maitselt on veinid sirgjoonelised ning robustselt ja rammusalt marjased, aga enamasti napib veinides nüansirikkust ning värskust. Heledatest sortidest  on levinuimad Malvasia Fina ja Arinto, millest tehakse keskpäraseid igapäevaveine.

Palmela on väike kasvuala Lissaboni ja Setúbali linnade vahel ning jagab koos viimasega ka veiniaedu. Kui magus kangendatud vein Moscatel de Setúbal tehakse Setúbali poolsaarel Moscateli marjadest, siis Palmela on sama piirkonna kaitstud päritolu nimetusega kuiv punane vein, mis tehakse peamiselt tumedast Castelão Frances sordist, mis kasvab vaesel liivasel pinnasel ja küpseb sooja, merelise kliimaga veiniaedades väga hästi välja. Veinidel on väga hea tasakaal üleküpsenud tumedate luuviljade mahlakuse ning pehmete sametiste tanniinide vahel. DOC seadusandluse järgi peab vein sisaldama vähemalt 70% Castelão Frances sorti ja lubatud on lisada mitmeid teisi Portugali päritolu Touriga sorte, aga ka Syrah´d ja Cabernet Sauvignoni. Võib teha ka kuiva valget veini Fernão Pires ja Muscat de Alexandria sortidest, aga see on üsna haruldane.

Setúbal on piirkond Setúbali poolsaarel, mille maakonnavein kannabki nime Peninsula de Setúbal ja enne lõplikult jõustunud veini seadusandluse reforme 2008. aastal kandis nime kasvuala jõe Sado suudmeala järgi: Terras do Sado. Setúbali DOC on saanud oma nime sadamalinna Setúbali järgi, mis asub pealinnast Lissabonist ca 50 km lõunas Tejo jõesuudme kaldal. Piirkond on tuntud peamiselt oma magusa kangendatud veini järgi, mis pole küll maailmas nii kuulus kui portvein, aga aroomilt ja maitselt see-eest meeldejäävam. Kasutatakse peamiselt Muscat de Alexandria marjasorti. Veini leidub kahte värvitooni: valge Moscatel de Setúbal ja merevaigu karva Moscatel de Setúbal Roxo, mille puhul kasutatakse roosa kestaga Moscatel marjasordi klooni. DOC regulatsioon lubab veinidele lisada 30% ulatuses ka teisi heledaid sorte nagu Arinto, Malvasia Fina, Roupeiro jne. Veini valmistamine on ka veidi erinev kui portveinil. Kui portveini puhul lisatakse käärivale veinile viinamarjapiiritus, mis peatab käärimise ning seejärel areneb vein pikka aega tammevaatides, siis Setúbali puhul lisatakse veel koos destillaadiga marjade pressimise jäägid ja laagerdatakse veini koos nendega 6 kuud. See meetod tõstab märgatavalt veini puuviljasust ja lisab intensiivset lillelist aromaatsust. Peale seda areneb vein 5–6 aastat tammevaatides, parimad veel kaks korda kauemgi. Setúbali veinid on luksuslikud magusad dessertveinid, millel on tugev lilleline aroom ja tammevaadis arenemise käigus lisanduvad mesised rosinate, viigimarjamoosi ja magusate vürtside nagu kaneel, vanilje ja kardemon nüansid.

Saared

Madeira on subtroopilise kliimaga saar, mis asub Aafrika rannikust 625 km  kaugusel. Kaitstud päritolunimetusega kangendatud madeira veini võib teha ka väiksel Porto Santo nimelisel naabersaarel. Veiniaedu kokku ca 400 hektarit, mis paiknevad järskudele vulkaanilise pinnasega mäenõlvadele rajatud terrassidel (poios). Veiniväädid on seotud tavaliselt tuultele avatud lehtlaks (latada), mis kaitsevad marju päikese eest ning ei lase niiskes merelises kliimas marjadel hallitama minna. Kõrgelt hinnatud väärissorte on neli: Sercial (Esgana Cão), Verdelho (Gouveio), Boal (Bual, Malvasia Fina) ja Malmsey (Malvasia Candida).Teised kaks traditsioonilist, aga vähemolulist sorti on Bastardo (Trousseau) ning Terrantez (Folgasão). Samas on saare peamine „tööhobune“ tavaline Tinta Negra, mida kasvatatakse lausa 75-80% ulatuses saare veiniistandustes. Madeira veini teeb eriliseks ja annab sellele iseloomuliku karakteri veini kuumutamine ehk siis arendamine suurtes vaatides (estufa), mis on nime andnud ka ühele veini veale – madeirastumine. Protsess ise on tingitud traditsioonidest. Ammustel aegadel hoiti veini tammevaatides kuuma päikse all ja nii küpsesid ning arenesid veinid tänu kuumusele kiiresti. Seda protsessi nimetatakse estufagem: veini kuumutatakse suurtes terasvaatides ca 45-50 ^oC temperatuuril kuni kolm kuud. Seejärel lastakse veinil rahuneda samuti kolm kuud ja siis arendatakse tammevaatides kuni viis aastat. Odavamad ja igapäevasemad madeirad kangendatakse peale kuumutamist. Traditsioonilist canteiro-meetodit kasutatakse kallimate ja väljapeetumate sordipõhiste madeirade valmistamisel – veini arendatakse varjulise katuse all vaatides vähemalt kaks aastat. Saare kuum ja päikeseline kliima arendab veini ühtlasemalt ning hoiab ära kiire kuumutamisega suhkrute karamellistumise. Veine kangendatakse käärimise ajal või isegi peale seda ja tavaliselt arenevad veinid vaadis kuni 20 aastat.

Madeira tüübid heledatest väärissortidest

Sercial – kõige värskema, tsitruseliselt ergu ja mandlisse karakteriga kuiv vein, mida tehakse Serciali sordist.  Marjad korjatakse kõige hiljem ning kääritatakse ilma kestadeta, meenutab iseloomult fino-tüüpi šerrit.

Verdelho – poolkuiv, erksa happe ja kuivatatud puuviljade karakteriga samanimelisest marjasordist tehtud vein, millest võib leida kergelt suitsuseid ja mesiseid maitsenoote. Meenutab iseloomult enim valget portveini.  

Bual – poolmagus, aromaatne ja maitserikas vein Bual Branco marjasordist, mille iseloomus tunda kuivatatud puuvilju, datleid, röstitud pähkleid ja piimakohvi. Sarnaneb iseloomult amontillado-tüüpi šerriga. Tihti on ka värvilt kõige tumedam.

Malmsey – Malvasia marjasordist magus dessertvein, kus tunda karamelli, iirist, vaniljet ja kakaod koos piimašokolaadiga. Värvuselt puidupruun ja iseloomult meenutab enim P.X. šerrit.

Madeira ilma kindla aastakäiguta

Rainwater on populaarne vein Ameerika Ühendriikides, mida tehakse peamiselt Tinta Negra sordist. Kerge ja poolmagus igapäevane vein. Tekke kohta on levinud legend, et veinivaadid ootasid kaldal laevale laadimist, kui sadamat tabas äge vihmavaling ja vihm pääses vaatidesse. Segatud vein, kus noorim vein peab olema vähemalt kolm aastat vaadis arenenud.

Seleccionado – enim valmistatud madeira ja tihti leiab etiketilt väljendid: ,,Finest”, ,,Choice” või ,,Select”. Keskmiselt viie aasta vanune seguvein, noorim osa veinist peab olema arenenud kolm aastat. Tehakse tavalisel estufagen-meetodil ja peamine marjasort on Tinta Negra.

Reserve / Reserva – keskmiselt kümnekonna aasta vanune seguvein, mille noorim osa peab olema arenenud vähemalt viis aastat.  

Special Reserve / Reserva Especial – seguvein, mille keskmine vanus on 15 aastat, noorim osa 10-aastase vaadiarendusega. Tavaliselt juba väärismarjast sordivein ja küpsetatud canteiro-meetodil

Extra Reserve – 15–20 aasta vanune väärssordist canteiro-meetodil küpsenud vein.

Solera – sarnaselt šerriga solera-stiilis segatud vein, mille veinid peavad olema küpsenud canteiro-meetodil, solera vanus peab olema märgitud veinietiketil.

Aastakäigu madeira

Colheita  – tähendab ka Portugali keeles korjet, aastakäigu vein, mis on arenenud viis aastat, võib olla nii sordi- kui ka seguvein.  

Frasqueira või  Garrafeira – canteiro-meetodil küpsenud haruldane aastakäigu vein, mis peab olema arenenud vaadis vähemalt 20 aastat ja lisaks kaks aastat pudelis. Võib olla nii sordi- kui seguvein. Mõnikord säilitatakse peale 20 laagerdusaastat vaadis veel enne villimist suurtes klaaspudelites. Siis on lubatud pudeleid täita ka hilisemate aastakäikude veiniga, aga 85% veinist peab pärinema algsest aastast.  

Vinho da Roda / Vinho da Torno / Vinho da Volta – haruldus, vein mis on küpsenud laevatrümmis ja ületanud ekvaatori.

Assoorid (Vinho Regional Açores) – pehme ja vihmase kliimaga Atlandi ookeani põhjaosas asuvatel vulkaanilistel saartel DOC veine ei valmistata, aga Pico, Graciosa ja Terceira nimelistel saartel tehakse IPR klassi tavalist valget ning kangendatud maakonnaveini. Enamus Assooridel tehtavast veinist on tavalises Vinho Regional ehk geograafilise tähisega veinide kategoorias. Kliimale sobivalt kasvatatakse enam heledaid marju ja palju on hübriidsorte. Vinifera sortidest kasvatatakse Verdelhot, Arintot, Terrantezi, Fernão Pires´d ja Malvasia Finat. Marju kasvatatakse ovaalsetes kiviaedades (corrals), mis kaitsevad viinapuid jahedate ja soolaste ookeanituulte ning äkiliste vihmahoogude eest.