Gruusia
Viinamarjaaedu -ca 50 000 ha.
72% veiniaedadest asub Kahheetia piirkonnas. 95% veiniaedadest on väiksemal põllul kui hektar, 5600 veiniaeda on suuremad kui hektar ja vaid 700 veiniaeda on suuremad kui kolm hektarit.
Gruusia on maailma 23. veinitootja kohe peale Bulgaariat, toodangu maht ca 115 miljonit liitrit veini aastas.
Marjasordid: Gruusias kasvatatakse umbes 400 pärismaist vähetuntud marjasorti, 40-50 neist on veinivalmistamisel laiemalt kasutusel. Rahvusvahelised marjasordid jõudsid Gruusiasse 19. sajandi lõpus, kui Gruusia päritolu aadlik, Venemaa keisririigi ohvitser, poeet ja riigimees Alexander Chavchavadze (kelle isa oli Gruusia diplomaat Venemaa keisririigis), hakkas kohalikule kultuurieliidile propageerima Euroopa tavasid ja arhitektuuri. Chavchavadze ehitas Tsinandali piirkonda Itaalia stiilis palee ning kutsus Prantsusmaalt veinimeistri Merle Antonio Massano, kes istutas Gruusiasse esimesed rahvusvahelised marjasordid – Aligoté, Chasselas, Gamay, Chardonnay, Pinot Gris, Pinot Noir, Sémillon, Riesling ja Cabernet Sauvignon. Viimasest tehakse Kahheetias Teliani nimelist veini. Antonio Massano juurutas Gruusias veel nn euroopalikku veinivalmistamise tehnoloogiat, kääritades veini betoon- või tammevaadis ja ei kasutanud traditsioonilisi kvevrisid.
Tumedatest marjasortidest on enim kasvatatud sort Saperavi, mis on mujal maailmas väga vähe levinud ja erandlik teinturier sort – punase viljalihaga mari, mis tähendab, et sellest ei saa teha valget veini, sest marjadest pressitav mahl on punane. Lisaks on veel tuntuimad tumedad sordid Aldasturi, Keduretuli, Ojaleshi, Mujuretuli, Usakhelauri, Chkhaveri, Alexandrouli, Danakharuli ja Meskhuri.
Heledatest sortidest on populaarsein Rkatsiteli, mis on vanim ja enim kasvatatud hele marjasort Gruusias. Järgnevad teised pärismaised sordid – Mtsvane, Tsolikauri, Khikhvi, Chinuri, Gorula, Tsitska, Sakimela, Melikuda, Oisi ja Kisi (Mtsvane ja Rkatsiteli ristand).
Seadusandlus ja piirkonnad
1999. aastal võttis Gruusia põllumajandusministeerium veinipiirkonnad ja tootmise tõsisema tähelepanu alla ja tähistas oma tuntuimad veinid kaitstud päritolunimetustega, sest Gruusia nimedega veine tehti üsna hoogsalt ka Hispaanias. Veiniseadusandlus jõustus 2011. aastal ja jagas Gruusia üheksaks suuremaks piirkonnaks – Kahheetia, Guria, Samegrelo, Meskheti, Kartli, Adjara, Imereti, Ratša, Letšhumi ja Alam-Svaneti ning nendes paiknevateks 20 „külaveiniks“ ehk kaitstud geograafilise päritolu (KPN) nimetusega veiniks. Gruusia põllumajandusministeerium lubab kasvatada selliseid viinamarjasorte, kontrollides nende istutustihedust ja saagikust: Tsinandali, Teliani, Napareuli, Vazisubani, Mukuzani, Akhasheni, Gurjaani, Kardenakhi, Tibaani, Kindzmarauli, Manavi, Khvanchkara, Tvishi, Kvareli, Atenuri, Sviri, Kotekhi, Kakheti, Khashmi Saperavi ja Bolnisi.Kakheti on nii KPN vein, kui ka üldise suurema veinipiirkonna kohalik nimetus (eestikeelse nimekujuga Kahheetia) ehk sama nagu Beaune Burgundias või Chianti Itaalias.
Tõendid varaseima asustuse kohta tänapäevase Gruusia aladel pärinevad 1,8 miljoni aasta tagusest ajast, millele viitavad riigi kaguosas väljakaevamistelt leitud Homo erectus´e ehk „püstise inimese“ luud. Tegu on vanimate leitud inimtegevuse jälgedega Euroopas.
Kaukaasiat peetakse ka Euroopa viinapuu Vitis vinifera sünnipaigaks, mis kasvas seal metsiku liigina (Vitis sylvestris) ja Gruusiat üheks vanimaks veiniriigiks maailmas. Arheoloogilised leiud kinnitavad, et veini on Gruusia aladel tehtud juba enam kui 8000 aastat. Gruusia veinist laulis juba esimesel aastatuhandel antiikaja tuntuim laulik Homeros ja Vana-Kreeka ajaloolane Herodotos kirjutab, et kohalikud hõimud, kes elasid Gruusia aladel, teavad kuidas kasvatada viinapuid ja teha veini suurtes savist anumates (esimene kirjeldus kvevrist). Ajaarvamise alguses liideti alad Rooma impeeriumiga ja kroonikud kirjutavad, et viinapuud annavad saaki juba teisel aastal ning viinamarju on nii palju, et neid ei jõuta põldudelt ära korjata. Koos Armeeniaga on Gruusia tänapäeval maailma vanimad riigid, kus ametlikuks usundiks on ristiusk, seda juba 4. sajandist.
Esimesel aastatuhandel peale Rooma impeeriumi lagunemist räsisid riiki ususõjad, piirkonna vallutasid pärslased, peale pärslasi saabusid araablased. Neist suudeti vabaneda 10. sajandil ja esimese Gruusia riigi moodustas kuningas Davith IV. Riigi õitseng kestis enam kui 200 aastat ning lõppes mongolite sissetungiga 13. sajandil. Timur tungis lausa kaheksa korda Gruusiasse ja riigi rahvastik ning majandus said sel ajal rängalt kannatada. 15. sajandil sai Gruusia osaks Osmanite riigist ja peale mitmeid Vene-Türgi sõdu sai 19. sajandil Gruusiast Vene tsaaririigi osa. Peale tsaarivõimu kukutamist Venemaal moodustati Gruusia rahvakogu ja koostati iseseisvusdeklaratsioon, mis kuulutati välja 1918. aastal. Iseseisvus kestis vaid kolm aastat, 1921. aastal tungis Punaarmee Gruusiasse ja kehtestati nõukogude võim ning alles 1991. aastal taastati Gruusia Demokraatlik Vabariik. 2008. aastal tungis Venemaa uuesti Gruusiasse, et vallutada kunagised Gruusia alad Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Vaatamata selle väikese riigi kirjule ja sõdadest räsitud ajaloole pole veinitootmine seal kunagi raugenud. Tänu suurele ja janusele põhjapoolsele naabrile Venemaale on Gruusia veinitööstus elanud üle mitmeid tõuse ja langusi, liikumisi kvaliteedilt kvantiteedile ja tagasi. Käesoleval ajal taastub Gruusia veinimajandus peale 2008. aastal toimunud konflikti Venemaaga, mis peatas peale sõda Gruusia veinide impordi. Kuna lõviosa Gruusia veinidest eksporditi Venemaale, oli see muudatus veinitööstusele suur löök. Teisalt aga pööras see tootmise kvantiteedilt kvaliteedile ning sundis Gruusiat otsima uusi turge, mis on neil ka tänaseks üldjoontes korda läinud.
Gruusia paikneb Kaukasuse mäeahelike vahel ja seetõttu on kliima piirkonniti üsna erinev, aga samas stabiilne. Suved on päikeselised ja talved jäävabad ning pehmed. Läänepoolset osa mõjutab Must meri, nii on ilm on subtroopiliselt niiske ja soe, see aga viinamarjakasvatusele hästi ei mõju. Lääne-Gruusia on seevastu kontinentaalsema kliimaga ja sobib viinamarjade kasvatamiseks hästi, sest põhjapoolne Suur-Kaukasus ja lõunapoolne Väike-Kaukasus kaitsevad tugevate kontinentaalsete mõjude eest. Niiskust annavad Kaspia merre suubuv Kura jõgi koos oma lisajõgedega, millest veinimaailmas on kuulsaim Alazani (Aserbaidžaanis Qanıx) jõgi.
Gruusia veinimõisted
Kvevri – suur savist põletatud kuni 3000-liitrine veinimahuti, mis kaevatakse tihti maasse, et veini käärimisel ja säilitamisel temperatuur stabiilsem ning jahedam oleks (14-15 oC). Tihti paigaldati kvevri otse põranda alla. Kvevrides tehakse nii valgeid kui ka punaseid veine ja tänapäevaste moodsate orange-veinide tegemisel on kasutatud sama tehnoloogiat, nagu on Gruusias valgete kvevri veinide puhul – vein on kääritatud ja laagerdatud koos kestade ning kobararootsudega ja tänu sellele on vein maskuliinsem, täidlasem, maitselt mõrkjam ning tumedama oranžika tooniga.
Kvevrid on olnud kasutusel juba aastatuhandeid ja nendest on saanud Gruusia veini sümbol. Arheoloogistel väljakaevamistel on neid leitud veel Iraani, Armeenia ja Türgi aladelt.
Satsnakheli – marjade purustamise ja pressimise vann, kust juhitakse mahl kvevrisse.
Marani – veinikelder.
Tamada – õhtusöögi juht, toostivanem, Tamada on pidusöögil seltskonnas kõige austusväärsem isik.
Kantsi – kitsesarvest jooginõu.
Chacha – veinivalmistamise jääkidest destilleeritud kange alkohol, sama mis grappa Itaalias.
Marjasordid
Heledad sordid:
Chinuri – Kartli piirkonnas oluline hilisküpsev valge sort, millest tehakse häid kuivi erksa happega veine ja vahuveine. Marjasordi nimetus viitab oliivipuu lehtede värvile. Veinil on pehme, veidi piparmünti meenutav aroominoot koos küpse pirni ja värske laimi karakteriga. Viimasel ajal aina populaarsemaks muutuv sort.
Kisi – Mtsvane ja Rkatsiteli isetekkeline ristand, mis pärineb Kahheetia piirkonnast. Ampelograafid arvavad, et sort on tekkinud millalgi 5.-6. sajandil ja tänapäeval kasvatatakse seda enim Kahheetias Gurdžaani ja Telavi linnade ümbruses. Iseloomu poolest jääb sordist tehtud vein kuhugi Mitsvane ja Rkatsiteli vahele oma hea erksa tsitruselise happega ning keskmise alkoholisisaldusega, marjasordi probleemiks on sarnaselt Mtsvanele vastuvõtlikus erinevatele seenhaigustele.
Khikhvi – vana suhkrurikas hele marjasort arvatakse pärinevat Kahheetia piirkonnast ja see on vastuvõtlik seenhaigustele. Khikhvi marjadest tehakse erksa happega ja veidi lillelise aroomiga valgeid veine, dessertveine ning seda kasutatakse enamasti kvevri veinide valmistamisel.
Krakuna onhilja õitsev hele marjasort, millest tehakse keskmisest täidlasemaid veine. Marjasordil on arvestatav kasvupotentsiaal, sest on väga hea külmataluvusega ning resistentne seenhaigustele. Krakuna marjasordist veini peetakse hea arengupotentsiaaliga veiniks, see on olemuselt üsna neutraalne ja seetõttu kasutatakse seda Imereti piirkonnas tihti segamiseks Tsolikauri ja Tsistskaga.
Mtsvane nime kannab kaks marjasorti:
– Mtsvane Goruli on hilisküpsev sort, mida kasvatatakse Kartli mägedes, veini kirjeldustes vihjatakse laimile, lilledele ja meekärjele.
– Mtsvane Kakhuri (tõlkes: roheline Kahheetiast) on vana väärissort, mida on mainitud juba 5. sajandil. Külmakindla sordi suurimaks probleemiks on vastuvõtlikus hallitushaigustele (Oidium ja Peronospora). Sõltuvalt kasvukohast tehakse Mtsvanest mineraalse iseloomuga ja keskmisest kõrgema alkoholisisaldusega tsitruselisi valgeid veine, lisaks vahu- ning dessertveine ja segatakse sageli ka Rkatsiteli marjasordiga. Lisaks Gruusiale kasvatatakse veel Armeenias, Moldovas, Venemaal ja Ukrainas.
Rkatsiteli (tõlkes: punavarreline) marjasorti on 25 300 ha Gruusias ja ca 60 000 ha kogu maailmas. Sordil on maailmas üle 50 sünonüümi – Nõukogude Liidu ajal kasvatati sorti enam kui 280 000 hektaril kunagistes liiduvabariikides, levis Gruusiast Balkani riikidesse ja on siiani üsna popp sort Rumeenias, Moldovas, Bulgaarias, Armeenias, Kasahstanis, Horvaatias, Ukrainas ning isegi Hiinas (seal on selle nimeks Baiyu). Veidi kasvab ka Austraalias ja Ameerika Ühendriikides, eelkõige New York State´is ja Virginias. Gruusia enim kasvatatav sort pärineb Ida-Gruusiast, Kahheetia piirkonnast ja on ka seal piirkonnas kõige populaarsem. Tõenäoliselt üks vanim marjasort maailmas: DNA-uuringute järgi sarnaneb sort erinevate metsikute viinapuudega. Rkatsiteli kasvatamise populaarsusel on head argumendid – see talub hästi ka madalamaid talviseid temperatuure, on hilise küpsemisega ning isegi kuumemates piirkondades jääb marjadele alles väga hea suhkrute ja hapete tasakaal. Seetõttu kasutatakse seda lihtsate igapäevaveinide, vahuveinide, dessertveinide, kangendatud veinide ja ka chacha valmistamisel. Tüüpilisel Rkatsteli veinil on sirgjooneline tsitruseline happesus, roheliste õunte ja heledate luuviljade karakter ja ta meenutab veidi Põhja-Itaalias Pinot Grigiost tehtud veine. Rkatsitelit kasutatakse ka kvevri veinide tegemisel ja siis on vein merevaigu värvi.
Tsolikauri, ka Bazaleturi on Imeretist pärinev hilisküpsev marjasort, millest valmistatakse täidlaseid küpsete kollaste puuviljade iseloomuga, aga keskmisest madalama happesusega poolmagusaid valgeid veine ja vahuveine. Sort on laialt levinud kogu Lääne-Gruusias, lisaks Imeretile veel ka Mingrelianis ja Ratša-Letšhumis. Tihti segatakse Tsitska marjasordiga. Nõukogude Liidu ajal peeti sorti kvaliteetseks marjaks ja NSVL rahvakomissari Vjatšeslav Molotovi sõnul oli see valge vein Jossif Stalini üks lemmikutest.
Tsitska on laialt levinud hilise väljaküpsemisega Lääne-Gruusia, eelkõige Imereti piirkonna sort, mida kasutatakse kuivade valgete ja vahuveinide valmistamisel, tihti segades seda Tsolikouriga. Marjasordist tehtud veinid on erksa tsitruselise happega ning aroomis-maitses leiab vihjeid melonile ja kollastele õuntele ning pirnidele. Lisaks veini valmistamisele kasutatakse Tsitska marju ka toiduks.
Tumedad sordid
Aldasturi on Ida-Gruusiast Musta mere äärsest antiiksest Kolchisi piirkonnast pärinev marjasort. Kolchis oli kuulus juba Antiik-Kreeka muistendites, kus Iason koos argonautidega pidi minema Kolchisist Kuldvillakut Kreekasse tagasi tooma. Peale Phylloxera rünnakut oli sort sisuliselt välja surnud, aga et see talub üsna hästi erinevaid seenhaiguseid, siis tänu sellele taastus hästi. Tänapäeval on Ida-Gruusias populaarne sort nii igapäevase seguveini tegemisel, aga ka rosinate näol ning lisaks kasutatakse teda majapidamistes lehtlate rajamisel. Veini tehakse nii traditsiooniliselt kvevri stiilis kui ka tänapäevases võtmes.
Aleksandrouli – Ratša-Letšhumi piirkonnast pärinevat sorti peetakse üheks maailma vanimaks marjasordiks ja arvatakse, et Kreekas ning Vahemere piirkonnas laialt levinud Muscat’ marjasort põlvneb Aleksandroulist. Mõneti võib olla see ka põhjus, miks nimetatakse Muscati teinekord ka Muscat de Alexandriaks. Gruusias kasvatatakse veel ka toiduviinamarjana Aleksandriuli Muscat sorti, mida peetakse samuti Aleksandrouli sordist põlvnevaks. Kasutatakse peamiselt poolmagusa punase veini Khvanchkara valmistamisel, segades teda Mujuretuli marjasordiga.
Chkhaveri on Lääne-Gruusiast Musta mere äärsest Adjara piirkonnast pärinev hilisküpsev, happe- ja suhkrurikas sort, millel on üsna väiksed kobarad ja madal saagikus. Algselt kasvatati sarnaselt Ojaleshile puudel liaansordina. Eelistab lubarikast pinnast lõunavaatega mäenõlvadel. Korjatakse tihti alles novembris. Adjarast levinud ka mujale Lääne-Gruusiasse, peamiselt Guria aladele. Mitmekülgne marjasort, millest tehakse peamiselt roosat, aga ka punast kuiva ja poolkuiva veini, vahuveini ja kasutatakse ka kvevri veinide tegemiseks. Aroomis-maitses tihti magusaid vürtse koos üleküpsenud tumedate metsamarjade ja punaste luuviljadega.
Dzelshavi, ka Obchuri Dzelshavi – seda täpselt teadmata päritoluga, õhukese kestaga kesk-küpsevat sorti peetakse Ratša-Letšhumi pärismaiseks marjaks, millest tehakse roosat või kerget punast veini. Dzelshavi on üsna vastupidav enamike seenhaiguste suhtes, kuid õhuke kest muudab selle vastuvõtlikuks hallitusele ja kui sügis on niiske ja vihmane, võib saak ikalduda. Üldiselt sellest reeglina kvaliteetset sordiveini ei valmistata, pigem segatakse teiste sortidega lihtsate igapäevaveinide valmistamisel.
Jani, ka Jani Bakhvis (tõlkes: võimas) on paksu kesta, tugeva viljaliha ja madala saagikusega hilisküpsev Lääne-Gruusia põline sort, mis saanud nime Bakhvi küla järgi. Kõrgelt hinnatud Guria provintsi marjasort, mis oli kunagi väga levinud ja millest tehti kvaliteetset sordiveini, langes 19. sajandil Phylloxera ohvriks. 20. sajandi alguses hakkasid põllumehed viinapuid Ameerika viinapuu juurele pookima ja ümber istutama, aga Ameerika taimede juurtega levinud erinevad seenhaigused hävitasid viinapuu uuesti. 2004. aastal oli seda marjasorti järgi veel vaid ühe hektari jagu. Tänu Jani kunagisele populaarsusele ning heale reputatsioonile toetas Gruusia valitsus Jani uuestisünni projekti ja jagas marjakasvatajatele tuhandeid istikuid, et selle sordi kunagist au ja hiilgust taastada, nüüd loodetakse, et tulevik on sellele sordile lootusrikas.
Mujuretuli,ka Keduretuli on hilisküpsev ja viljakas kõrge suhkrusisaldusega sort Ratša-Letšumi piirkonnas, mida kasutatakse peamiselt ühe kuulsaima poolmagusa Gruusia punaveini Khvanchkara valmistamisel. Arvatakse, et see on Aleksandrouli üks versioon, millest on ajapikku tekkinud tänapäevane Mujuretuli. Mari on väga tundlik seenhaigustele ja sordiveini tehakse harva. Enamasti segatakse seda Aleksandrouli marjasordiga. Sordipõhise veini puhul hinnatakse tema siidiseid tanniine ning küpset granaatõuna meenutavat maitset.
Ojaleshi (tõlkes: kasvab puudel)on vana ja hilisküpsev marjasort, mis pärineb Musta mere äärsest Ida-Gruusia Samegrelo piirkonnast. Oli kunagi selle kasvuala dominantne sort kuni viinapuutäi saabumiseni 19. sajandil. Tänapäeval kasvatatakse ca 35 hektaril. Parimad veinid pärinevad Ratša-Letšhumi lubjakivistelt mäenõlvadelt. Tavaliselt tehakse Ojaleshist poolmagusat või off-dry stiilis sordiveini, millel on veidi torkivalt vürtsikas terapipra noot koos üleküpsenud punaste luuviljade karakteriga.
Otskhanuri Sapere (tõlkes: Otskhana värvikas) – vaatamata tuntud Saperavi marjasordile viitava nimelise sarnasusega, on tegu geneetiliselt täiesti erineva sordiga ja nimi viitab Otskhana külale Lääne-Gruusias. Otskhanuri Sapere, mida peetakse üheks vanimaks Gruusia sordiks, kasvab ainult riigi lääneosas, enamasti Ratša-Letšhumi ja Imereti piirkonnas. Probleemiks on marjade ebaühtlane küpsemine. Veinid on hea arengupotentsiaaliga – intensiivse värvusega, tugeva happe ja jõulise marjaselt-tanniinse struktuuriga ning noorena maitselt veidi rabedad ja karused, aga mõnda aega pudelis küpsenuna saavutavad hea tasakaalu ja võivad pakkuda meeldejäävaid maitseelamusi isegi 10-15 aasta möödudes.
Saperavi on punase viljalihaga hilisküpsev teinturier sort, mille nimetus tähendab „värvi“. See sisuliselt iseloomustabki marja, sest Saperavist ei saa teha valget veini. Gruusia enimkasvatatud tume sort pärineb Kahheetia piirkonnast ja on levinud sealt Gruusia teistesse kasvualadesse. Sellest marjasordist tehakse hea happe ja intensiivse violetse värviga kuivi punaveine, mistõttu on see ideaalne segamiseks teiste marjadega, et teha ka lihtsaid ja kommertslikke igapäevaveine. Tammevaadis arendades on aga Saperavi sordipõhised punaveinid kõrgelt hinnatud. Veinid võivad olla maitselt traditsioonilised Gruusia poolmagusad (Alazani ja Akhasheni), kui ka kuivad (Mukuzani ja Napareuli). 90% Saperavist kasvab Gruusias, lisaks veel soojemates Ida-Euroopa riikides – Moldovas ja Armeenias, aga selle omanäolise sordi vastu on tundnud huvi Austraalia veinitootjad Victoria piirkonnas ja New Yorgi osariigi Finger Lakes AVA marjakasvatajad.
Shavkapito (tõlkes: musta tüvega viinapuu) pärineb Ida-Gruusiast Kartli provintsist. Mõõduka saagikusega keskvalmiv sort on hea terroir’ peegeldaja ja annab vastavalt kasvukohale üsna erineva iseloomuga kuivi punaveine. Madalamatel orunõlvadel on veinid üsna robustsed ja lihtsakoelised, kõrgematel mäenõlvadel aga elegantsed ning marjaselt delikaatsed. Veini värvus on tavaliselt rubiinpunane ja maitse meenutab värskeid kirsse koos ürdiste aroominootidega. Veiniekspertide sõnul meenutavad Shavkapitost tehtud veinid veidi Itaalia Toskaana piirkonna Chianti veine. Tänapäeval kasvatatakse seda Kahheetias, Ratša-Letšhumi ja Kartli aladel ning tehakse ka kvevri veine.
Tavkveri (tõlkes: vasarapea) on Kartli piirkonna pärismaine sort ja lisaks kasvatatakse seda ka Kahheetia piirkonnas. Parimad veinid pärinevad saviliivaselt pinnaselt. Sellel marjasordil on ainult emasõied ja tolmlemiseks tuleb istutada koos teiste viinapuudega (tavaliselt Chinuri või Goruli Mtsvanega vaheldumisi). Varavalmiv ja viljakas sort on korjeküps juba augusti lõpus ja seetõttu tehakse temast tihti kvevri veine, sest palava kliimaga võib käärimine katkeda. Lisaks veel kuiva, poolmagusat ja magusat vahuveini ning sama mitmekesisel skaalal roosat ja punast veini. Mitmekülgne ja dünaamiline marjasort, mille vilju kasutatakse ka toiduks, on tundlik niiskuse poolt tekitatud seenhaiguste ja parasiitide suhtes.
Usakhelauri (tõlkes: nimetu) on Lääne-Gruusiast pärit hilisküpsev sort, millel on õhukese kest ja kõrge happe- ning suhkrusisaldus. Kasvatatakse üsna limiteeritud kogustes Letšumi mägede nõlvadel, Okhureshi, Zubi ja Isunderi külade ümbruses. Aastas tehakse kõigest kuni 5000 pudelit ja tänu sellele on Usakhelaurist tehtud veinid Gruusias ühed hinnalisemad. Vanasti olid sellest marjast tehtud veinid poolmagusad, aga kaasaegsete veinivalmistusmeetoditega tehakse ka väga elegantseid kvaliteetseid kuivi punaveine, mis on keskmisest täidlasemad ja erksate tanniinidega, kuiva ning vürtsika iseloomuga ja mida võrreldakse Itaalia hinnatud Nebbiolo sordist tehtud veinidega.
Piirkonnad:
Lääne-Gruusia
Kahheetia
Pealinnast Tbilisist ida poole Venemaa ja Aserbaidžaani piiri äärde jääv ala on kõige olulisem marjakasvatuse ning veinitootmise piirkond. Viinamarju on kasvatatud ja veini tehtud juba tuhandeid aastaid ja tänapäeval tuleb 2/3 Gruusia veinist Kahheetiast ning seal tehakse ka enamik Gruusia kaitstud päritolu nimetusega veine.
Provintsi pealinnaks on Telavi. Settelise ja mineraalse pinnasega veiniaiad kõrguvad kuni 800 m kõrgusel merepinnast Alazani ja Iori jõgede kallastel. Kuivemate ja paremate kasvualade pinnast kutsuvad marjakasvatajad „kaneeliks“ selle keskmisest kõrgema rauasisalduse tõttu, mis värvib settelise lubja-savipinnase pruunikaks. Orgaaniline aine laguneb seal kiiresti, mis sunnib viinapuud oma juuri sügavamale ajama, et leida üles pinnasest vajalikud toitained ja mineraalid. Veinidel on seetõttu aroomis-maitses rohkem intensiivsust ja veidi enam rustikaalset karakterit.
Gruusia 18 KPN veinist 14 tehakse Kahheetias: Kakheti, Manavi, Kardenakhi, Tibaani, Kotekhi, Gurjaani, Vazisubani, Mukuzani, Akhasheni, Tsinandali, Teliani, Napareuli, Kindzmarauli ja Kvareli.
Peamised kasvatatavad sordid lisaks paljudele kohalikele sortidele on heledatest Rkatsiteli, Kakhuri Mtsvane, Kisi, Khikhvi ning tumedatest Saperavi ja Tavkveri. Suurima kasvupinnaga on Rkatsiteli ja Saperavi. Veini valmistamisel kasutatakse enamasti tänapäevast moodsat tehnoloogiat, tehes nii kuivi kui ka poolkuivi valgeid, roosasid ja punaseid veine ning vahuveine. Paljud tootjad kasutavad paralleelselt veel ka vana traditsioonilist meetodit ja teevad osad oma veinid kvevrides.
Kahheetia kaitstud päritolu nimetusega (KPN) veinid:
Akhasheni (112 ha) on poolmagus punane vein, mida tehakse 100% Saperavi marjasordist, mis kasvab Alazani jõe orus Akhasheni küla ümbruses. Jääksuhkur veinis on kuni 50 g/l ja alkoholisisaldus peab jääma 10,5 – 12% vahele.
Gurjaani (1151 ha) – ainult valge kuiv vein, mille puhul kasvavatakse marjad Alazani jõe ääres asuva Gurjaani küla ümbruses. Marjasortidena kasutatakse peamiselt Rkatsitelit, kuhu võib lisada 15% ulatuses Kakhuri Mtsvanet. Jääksuhkrusisaldus alla 3 g/l kohta ja alkoholi vahemikus 10,5 – 12,5%.
Kakheti (15 574 ha), selle päritolunimetusega kasvuala katab kogu Kahheetia piirkonna, aga nimetust on lubatud kasutada vaid kuiva valge veini puhul, mis on segatud Rkatsiteli ja Kakhuri Mtsvane marjasortidest. Jääksuhkrut võib veinis olla kuni 4 g/l kohta ja alkoholisisaldus peab jääma 10 – 13,5% vahele.
Kardenakhi (345 ha) – valge, kerge merevaigu alatooniga magus kangendatud vein, mida tehakse Rkatsiteli, Khikhvi ja Kakhuri Mtsvane sortidest. Marjad kasvavad Alazani jõe orus, Gurjaani linna lähedal Kardenakhi küla ümbruses ning veini valmistamisel lisatakse käärivale veinile chacha ehk viinamarjadestillaat, mis peatab veini käärimise ja jätab veini alles jääksuhkrud ca 100 g/l kohta, veini alkoholisisaldus on 18%. Elik tegu on portveini stiilis magusa kangendatud valge veiniga.
Khashmi Saperavi (887 ha) – tänapäeval uus kasvuala, aga piirkonda seostatakse kuninganna Tamariga, kes valitses Gruusiat 12. sajandil. Kuninganna andis käsu David Gareja kloostri munkadele viinmarju kasvatada ja veini teha, aga ka kohalikud talupojad õppisid munkadelt veinivalmistamise kiiresti ära. Tänapäeval teevad veini kunagiste talupoegade järeltulijad ning enamik veinitootjaid kasvatavad oma marjad ise. Khasmi Saperavi on kuiv punane vein, mida tehakse Iori jõe põhjapoolsel kaldal Sagaredžo provintsis pealinnast Tbilisist umbes 50 km ida pool. Nimetus tuleb väikese küla Khashmi järgi, mis asub Tsiv-Gombori mäe nõlval. Vein tehakse 100% Saperavi marjasordist ja kaitstud päritolu nimetus on lubatud etiketile kirjutada vaid traditsioonilisel kvevri meetodil tehtud veinile. Vein on kõrge kvaliteediga, jääksuhkrusisaldus peab olema alla 4 g/l ja alkoholi vähemalt 12%. Vein peab laagerduma vähemalt ühe aasta enne turule jõudmist kvevris.
Kindzmarauli (614 ha) – traditsiooniline poolmagus punane vein, tehakse 100% Saperavi marjasordist, mida kasvatatakse Alazani jõe vasakul kaldal asuva Kvareli linna ümbruses. Osaliselt kattub Kvareli kasvualaga. Kindzmarauli nimega vein oli kuulus juba enne 20. sajandit. Kasvuala tekkis, kui Duruij jõgi muutis oma sängi, jättes maha hallikas-musta kiltkivise lõunapoolse vaatega jõesängi Kindzmarauli mäenõlval. Päeval tõuseb tänu tumedale kiltkivisele pinnasele temperatuur 3-5 oC kõrgemale kui teistes veiniaedades ja seetõttu on marjad seal kõrgema suhkrusisaldusega ja küpsevad kiiremini välja. Stiililt on Akhasheni ja Kindzmarauli äravahetamiseni sarnased veinid ning ainsad poolmagusad kaitstud päritoluga veinid, mida on lubatud Kahheetias teha. Jääksuhkruid on mõlemas 30 – 50 g/l ja alkohol jääb vahemikku 10,5–12%.
Kotekhi (200 ha) – kuiv valge ja punane vein. Valge veini puhul kasutatakse 100% Rkatsiteli marjasorti ja punaveini puhul 100% Saperavi sorti. Marjad kasvavad Gurjaani linna läheda asuva Kotheki küla ümbruses Alazani jõe paremal kaldal. Jääksuhkrut veinides alla 4 g/l kohta ja alkoholi vähemalt 10,5%.
Kvareli (975 ha) – kuiv punane vein 100% Saperavi marjasordist, mille kasvuala kattub osaliselt Kindzmarauli omaga. Marjad kasvatatakse Kvareli linnast kagusse jäävates veiniaedades. Lubatud jääksuhkur veinis on kuni 4 g/l ja alkoholi vahemikus 10,5 – 12%.
Manavi (346 ha) „bone dry“ valge vein tehakse Iori jõe orus, Manavi linna ümbruse veiniaedades kasvanud Kakhuri Mtsvane marjasordist, kuhu võib lisada kuni 15% ulatuses Rkatsitelit. Jääksuhkur peab olema alla 1 g/l kohta ja alkoholisisaldus jääma 10,5–12,5% vahele.
Mukuzani (246 ha) on punane, keskmisest täidlasem kuiv vein Alazani jõe paremalt kaldalt, Mukuzani küla ümbruses kasvanud Saperavi viinamarjadest, mida kasvatatakse kuni 800 m kõrgusel merepinnast asuvates veiniaedades. Tegu on Akasheni naaberalaga. Veine kääritatakse moodsa tehnikaga, tammevaadis ja ka kvevrides, sõltuvalt veinitootja stiilist. Traditsiooniliselt hoiti veini vaadis või kvevris enne villimist kolm aastat, aga tänapäeval pole veinide arendamine ja laagerdamine seadusega piiritletud. Jääksuhkruid peab vein sisaldama alla 3 g/l kohta ja alkoholisisaldus peab olema 10,5 – 12,5%.
Napareuli (180 ha) on sarnaselt Kothekile kuiv valge ja punane vein, mis tehakse vastavalt siis Rkatsitelist või siis Saperavist. Veiniaiad jäävad kuni 700 m kõrgusele merepinnast Telavi linna lähistel asuva Napareuli küla ümbrusesse. Alkoholisisaldus veinides peab jääma 10,5 – 12% vahele ja jääksuhkruid võib vein sisaldada kuni 4 g/l kohta.
Teliani (60 ha) on väikseim Kahheetia kasvuala, kus tehakse ainult punast kuiva kvaliteetveini ainsast välismaisest marjasordist Cabernet Sauvignonist. Seda kasvatatakse Alazani jõe keskjooksul paremal kaldal, lisajõgede Kisiskhevi ja Vantiskhevi vahel paikneval Teliani mäe nõlvadel. Samanimelist veini on seal tehtud juba 1893. aastast, kui Prantsuse päritolu veinimeister Merle Antoine Massano istutas sinna Cabernet Sauvignoni. Jääksuhkur peab olema veinis alla 4 g/l kohta ja alkoholi vähemalt 10,5 – 12,5%.
Tibaani (150 ha)-kuiv ja täidlane tumekollase helgiga valge vein, mida tehakse ainult kvevri meetodil kääritades veini koos marjakestadega. Marjasordiks 100% Rkatsiteli. Jääksuhkrut peab veinis olema alla 4 g/l kohta ja alkoholisisaldus jääb 11,5-13% vahele.
Tsinandali (653 ha) – kuiv valge vein, mis tehakse peamiselt Rkatstiteli marjasordist. Lubatud on lisada kuni 15% ulatuses Mtsvane Kakhuri marju. Viinamarjad kasvatatakse Alazani jõe oru paremkaldal Telavi linna lähedal asuva Tsinandali küla ümbruses. Jääksuhkruid võib veinis olla kuni 3 g/l ja alkohol peab jääma vahemikku 10,5–12,5%.
Vazisubani (220 ha)- kuiv valge vein, mis sarnaneb Tsinandalile. Vein tehakse Euroopa stiilis ja marjadest peab kasutama vähemalt 85% Rkatsitelit, kuhu võib lisada 15% ulatuses Kakhuri Mtsvanet. Veiniaiad jäävad 750 m kõrgusele merepinnast, Alazani jõe paremale kaldale Gurjaani linna lähistel asuva Vazubani külade ümbrusesse. Jääksuhkruid võib vein sisaldada kuni 4g/l ja alkoholi peab olema 10,5 – 12,5% .
Kartli
On pealinnast Tbilisist veidi lääne poole jääv piirkond ning Ida-Gruusia teine oluline kasvuala. Veiniaiad paiknevad kuni 700 m kõrgusel perepinnast Mtkvari ja tema lisajõgede Ksani ja Liakhvi jõgede kallastel. Peamised heledad sordid on Chinuri, Gori Mtsvane ja Budeshuri ning tumedatest on levinuimad Tavkveri, Shavkapito ja Saperavi. Enamik veine tehakse tänapäevase tehnoloogiaga, pisut leidub ka kvevri veine ja Kartli on hinnatud oma vahuveinide poolest. Piirkonna kaitstud päritolu nimetusega veinid on Ateni ja Bolnisi.
Ateni/Atenuri – Gori linna lähistel Ateni küla ümbruses asuv piirkond, mis teeb ainult Atenuri nimelist vahuveini. Marjasortidest on kasutusel Chinuri ja Mtsvane Goruli, mis kasvatatakse üle 600 m kõrgusel merepinnast asuvates veiniaedades. Lubatud on kasutada ka Aligoté marjasorti. Veinid on nii kuivad kui ka magusad ja sarnaselt mujal Euroopas tehtavate vahuveinidega on kohustus märkida etiketile veini kuivusaste.
Bolnisi – kuiv vein, mis võib olla värvilt valge, roosa, punane ja merevaigu värvi valge kvevri vein. Valge, roosa ja punase veini puhul kasutatakse tänapäevast veini valmistamise meetodit ja kvevri vein tehakse vanal traditsioonilisel viisil. Piirkond jääb Bolnisi linna ümbrusesse, mis asub Alam-Kartlis, pealinnast Tbilisist ca 65 km kaugusel ning marjade kasvuala piirneb Armeenia ja Aserbaidžaaniga. Viinamarju on seal kasvatatud ja veini tehtud juba tuhandeid aastaid. Ajaloolised allikad väidavad, et kuninganna Tamari valitsemise ajal „korjasid Bolnisi mungad põldudelt eraldi valgeid, rohelisi ja mustjas-punaseid marju ja tegid nendest head veini“. 1950ndatel aastatel lisati Bolnisi põllumajandusele riiklikult hoogu juurde ja rajati uusi marjapõlde. Tänapäeval tehakse mitmeid erineva stiili ja värviga veine ning destilleeritakse lisaks brändit, mis on populaarne pealinnas Tbilisis.
Valge vein ja valge kvevri veinon kuivad veinid ningmarjadest võib kasutada Rkatsiteli, Chinuri ja Goruli Mtsvane sorte. Vein võib sisaldada jääksuhkrut kuni 4 g/l kohta ja alkoholi peab olema vähemalt 11%, kvevri veinil 12%.
Roosa vein on kuiv, alkoholi vähemalt 11% ja jääksuhkur alla 4 g/l, marjasortidest on lubatud kasutada kõiki piirkonna autonoomseid valgeid ja punaseid marju, aga vähemalt ühte punast sorti. Valged marjad võib kääritada koos punastega või siis eraldi kääritada ja hiljem kokku segada. Heledad sordid on samad, mis valge veini puhul ja tumedatest sortidest on lubatud kasutada Saperavi, Tavkveri ja Shavkapito marju.
Punane vein on kuiv, tehakse Saperavi, Tavkveri ja Shavkapito sortide segamisel ning alkoholisisaldus peab olema vähemalt 11%, jääksuhkrut alla 4 g/l kohta.
Ida-Gruusia ehk Musta mere rannik
Imereti
Gruusia keskosas asuv Imereti on üks mitmekesisemaid veinipiirkondi. Leidub palju mikroklimaatilisi piirkondi, millel on erinev pinnas, lisaks on paljud väikesed veinitootjad perekonnad, kes teevad veini vanal ja traditsioonilisel moel. Provintsi põhjaosas on Ratša mäeahelik, mis kaitseb külmemate tuulte eest ning enamik veiniaedu jäävad Rioni ja selle lisajõe Kvirila kallastele. Läänepoolsetel madalamatel aladel kasvatatakse teepõõsaid ja tsitrusvilju, veidi kõrgematel idapoolsetel nõlvadel viinamarju. Kohalikke sorte on palju: Tsolikouri, Tsitska, Krakhuna, Kvishkhuri, Dzelshavi, Aladasturi, Dondglabi, Bazaleturi, Kundza, Otskhanuri Sapere, Argvetuli Sapere ja Chkhaveri. Olulisimad on Tsolikauri, Krakuna ja Tsistska, mis on veidi kõrgema happega, kui mujal Gruusias. Piirkonnas on ka üks kaitstud päritolu nimetusega vein – Sviri.
Sviri on kuiv tumekollase tooniga valge vein, mida tehakse traditsioonilisel meetodil kvevris, aga tehnoloogia on veidi erinev kui mujal Gruusias. Kvevrisse, mida seal nimetatakse churiks, lisatakse ainult osa marju kestadega ning peale käärimise lõppemist arendatakse veini sademel vaid kaks kuud, peale mida pumbatakse vein uude vaati. Veini valmistamisel kasutatakse Tsolikauri, Krakuna ja Tsistska marjasorte, mis kasvavad madalamatel, kuni 300 m kõrgusel merepinnast asuvates veiniaedades Kesk-Imeretis Rioni lisajõe Kvirila vasakul kaldal. Jääksuhkrut võib vein sisaldada kuni 4 g/l kohta ja alkoholi peab olema 11–12,5%.
Ratša-Letšhumi ja Alam-Svaneti
Jaguneb kolmeks alaks: Musta mere poolne Alam-Svaneti, mis oli kunagi Kolchisi kuningriigi osa; Ratša, mis jääb Imereti piiri äärde Rioni jõe kallastele ja Letšumi, mis jääb Suur-Kaukasuse mäeaheliku veerde. Gruusia veinitoodangust annab piirkond mõttelise osa, aga ala on maaliline ja unikaalne oma looduse poolest. Ratša-Letšumi on merepinnast kõige kõrgemal paiknevate veiniaedaega Gruusia kasvuala. Piirkond jääb põhjapoolsemasse Gruusia osasse Venemaa piiri äärde ning osa Põhja-Osseetiast kuulus samuti varem selle alla. Piirkonna kuulsaim vein on poolmagus punane Khvanchkara. Enamus veiniaedu jääb Rioni jõe kallastele, Ratša mäeaheliku ja Letšumi mägede nõlvadele. Kasvatatakse palju erinevaid kohalikke heledaid ja tumedaid marjasorte – Aleksandrouli, Mujuretuli, Tsulukidze Tetra, Tsolikouri, Rachuli Dzelshavi, Usakhelauri, Ojaleshi ja Orbeluri. Usakhelaurit peetakse piirkonna hinnatuimaks, ühtlasi ka üheks haruldasemaks marjasordiks ja piirkonnas on kaks kaitstud päritolunimetusega veini – valge Tvishi ja punane Khvanchkara.
Tvishi (1495 ha) on poolkuiv – poolmagus valge vein, aga samas üsna kõrge happega vein, mis ei kääri lõpuni. Letšhumi provintsis Tvishi jõe paremal kaldal asuv veidi niiske kliimaga veiniala, mille veiniaiad avanevad itta ja kagusse ning asuvad 500–800 m kõrgusel Letšumi mäe nõlvadel. Marjasordiks on Tsolikauri, mis saavutab seal üsna kõrge suhkrusisalduse. Veinis on jääksuhkru sisaldus 30 – 50 g/l ja keskmisest madalam alkoholisisaldus – kuni 11,5%.
Khvanchkara (360 ha) – poolmagus punane vein, mille marjad kasvavad Ratša provintsis, Rioni jõe paremal kaldal järskudel nõlvadel. Veiniaedade harimine on keeruline ja seetõttu kasvavad marjad üsna looduslikul moel. Marjadest kasutatakse Aleksandrouli ja Mujuretuli sorte, mida omavahel segatakse. Jääksuhkru sisaldus on veinis 30- 50 g/l kohta ja vein ei kääri lõpuni. Alkoholisisaldus jääb 10,5 – 12% vahele. Teadjamad kohalikud räägivad, et Khvanchkara oli kunagise NSVL diktaatori Jossif Stalini punane lemmikvein, mis on tänu sellele faktile ilmselt ka üks kuulsaimaid Gruusia veine.
Guria-Samegrelo
Guria-Samegrelo piirkond jääb Musta mere kaldale ja oli koos Abhaasiaga kunagise antiikaja Kolchisi kuningriigi osa.Viinamarju on seal kasvatatud tuhandeid aastaid, eelkõige Musta mere rannikust veidi eemal kõrgematel mäenõlvadel. Kliima on tänu Musta mere lähedusele subtroopiliselt niiske, mistõttu on suurimaks takistuseks marjakasvatusel erinevad seenhaigused. Marjasordid, mida ajalooliselt seal juba aastatuhandeid kasvatatakse, on Chkhaveri, Jani, Mtevandidi, Skhilatubani, Aladasturi, Sakmiela, Ojaleshi, Godaaturi, Chvilituri, Chechipeshi ja mitmed teised. Viinamarju kasutavad kohalikud põllumehed nii toiduks kui ka lihtsate igapäevaste koduveinide tegemiseks.
Meskheti
Piirneb põhjast Imereti ja Kartli piirkondadega ning lõunast Türgiga. Kliima on subtroopiline ja niiske, mistõttu ei sobi see ala kuigi hästi viinamarjade kasvatamiseks. Piirkonna tuntuim linn on Borjomi, mis on maailmakuulus oma mineraalvee poolest. Mõned üksikud paremad mikroklimaatilised kasvualad jäävad Imeretile lähedale veidi kõrgematele mäenõlvadele, kus võetakse marjakasvatust pisut tõsisemalt. Kokku on ca 30 väikest veinimaja ja kohalikud kasvatavad marju peamiselt toiduks ning lihtsate koduste lauaveinide valmistamiseks. Kasvatatakse palju teistes piirkondades tundmatuid marjasorte nagu Klarjuli, Mamlitvala, Meskh Meskhuri Shavi, Meskhuri Sapere, Meskhuri Mtsvane, Tamartvali, Akhaltsikhe Tetri, Budeshuri Sapere, Kharistvalatis ja Tskhenisdzudzu Shavi. Kohalikel marjadel on nimetused tõenäoliselt kõnekeelest tekkinud ja nii tähendab näiteks Tskhenisdzudzu Shavi „musta hobuse rinda“ ja Kharistvalatis „kvaliteetset punast“.
Adjara
Musta mere äärne ala, mis piirneb Türgiga. Suurimaks linnaks on Musta mere kuurort Batumi. Piirkond on kuulus teepõldude poolest, viinamarju kasvatatakse peamiselt söögiks ja koduveinide valmistamiseks, mis pereringis ära tarbitakse. Kohalikest mainitakse mainitakse Brola, Khopaturi, Klarjuli, Mekrenchkhi, Butko, Kviristava, Shavshura, Jineshi ja Satsuravi sorte.
Abhaasia
Kunagise antiikaja Kolchisi riigi hulka kuulunud Abhaasia asub Musta mere põhja kaldal ja on tänapäeval on ca 8500 km2 suurune vaidlusalune piirkond Suur-Kaukasuse mäestiku ning Musta mere vahel, mille suurim linn on pealinna staatuses olev Suhhumi. Kuigi enamik maailma riike peab Abhaasiat Gruusia autonoomseks piirkonnaks, pole Abhaasia rahval endal sümpaatiat ei Venemaa ega ka Gruusia riigi vastu. 1864. aastal tühistas Venemaa keiser Abhaasia autonoomsuse, abhaaside ülestõusu 1866. aastal jõhkralt maha surunud keisrivõim tegi piirkonnas etnilise puhastuse, pool elanikest põgenes Türki ja ülejäänud pagendati mägedesse ning vabanenud maadele voolasid massiliselt asunikud Gruusiast ja Venemaalt. 1917. aastal püüdis Abhaasia taastada oma iseseisvust ja veel 1925. aastal oli Abhaasia konstitutsioonis punkt, mis määras ta suveräänseks riigiks. Nõukogude Liidu keskvalitsus, eesotsas Jossif Staliniga kaotas 1931. aastal vormilise iseseisvuse ja allutas Abhaasia Gruusiale. Kuni 1991. aastani kuulus Abhaasia Gruusia koosseisu. Perestroika ajal tekkis abhaasidel tugev rahvuslik liikumine ja taheti taastada oma vabariiki. Gruusia oli selle vastu ja tekkis sõjaline konflikt, kuhu sekkus ka Venemaa, toetades abhaase. De facto kontrollib alates 2008. aastast kogu Abhaasia territooriumi end sõltumatuks kuulutanud ja osaliselt tunnustatud Abhaasia Vabariik, samas kuulutas Gruusia parlament Abhaasia Venemaa poolt okupeeritud territooriumiks ja enamik riike maailmas tunnustab Abhaasiat Gruusia autonoomse osana. 2011. aastal tunnistas ka USA senat Abhaasia ja Lõuna-Osseetia Venemaa poolt okupeeritud aladeks.
Vaatamata selle piirkonna ja rahva õnnetule saatusele kasvatatakse ka seal viinamarju ja tehakse veini. Veiniaiad jäävad kuni 800 m merepinnast kõrgemale ja suurimaks probleemiks on tänu Musta mere lähedusele ja soojale ilmale erinevad niiskusest tingitud seenhaigused. Kohalikud olulisemad marjasordid on Amlakhu, Avasikhva, Kachichi, Agbizhi, Akabili, Absuazhi, Lakoazhi, Khapshira ja Khunalizhi. Gruusia päritolu marjadest kasvatatakse Tsolikaurit, Ojaleshit, Chkhaverit ning Krakhunat, millest tehakse lihtsat ja igapäevast, madala alkoholisisaldusega poolmagusat valget ja punast veini:
Apsny – poolmagus punane lihtne Abhaasia vein, mis segatakse kokku paljudest erinevatest tumedatest marjadest.
Anakopia (Новый Афон) – valge poolkuiv vein, mida on tehtud juba 1978. aastast Novõi Afon (Akhali Atoni) linna ümbruses kasvavatest Tsolikauri viinamarjadest. Vein on üsna lihtsakoeline ja igapäevane lauavein.
Lykhny (Лыхны) – poolmagus kahvatupunane küpsete vaarikate ja maasikate järgi lõhnav vein Izabela (hübriidsort Isabella) marjasordist, mida kasvatatakse Lykhny küla ümbruse marjapõldudel.