Veiniaedu – 997 000 ha

Maailmas 4. veinitootja ja 7. veinitarbija

Marjasordid: Tumedate sortide valik on lai ja palju kasvatatakse Prantsusmaa päritolu marju – Cabernet Sauvignon, Syrah, Merlot, Pinot Noir ja Malbec, Hispaania kohalikest sortidest on hinnatuim Tempranillo, lisaks veel Garnacha Tinta (Grenache Noir Prantsusmaal), Cariñena, Bobal, Monastrell, Mencía jt. Heledatest on esidatud Chardonnay ja Sauvignon Blanc, isegi Riesling ja Gewürztraminer, aga kohalikud sordid on Viura, Parellada, Xarel-lo, Palomino, Verdejo, Albariño, Godello, Malvasia ja Airén. Viimane on ka ühtlasi enim kasvatatav sort, küll enamjaolt destilleerimiseks.

DO piirkonnad: kokku on 73 DO piirkonda ja kaks DOC piirkonda.

Selles Ibeeria poolsaarel asuvas riigis on viinapuud kasvanud juba enam kui 5000 aastat ja tänapäeval ei teatagi täpselt, kuidas viinapuud sinna sattusid. Ühtlasi on Hispaania on suurim viinapuude kasvupinnaga riik maailmas. Järgnevad Hiina, Prantsusmaa, Itaalia, Türgi ja Ameerika Ühendriigid. Kokku on Hispaanias umbes miljonit hektarit veiniaedu, mis moodustavad Euroopa viinapuuaedade pindalast ligi 25% ja maailma veinaedade pindalast ca 13%. Veinivalmistamise traditsioonid saabusid Foiniikia kaupmeestega, kes saabusid ca 1200 aastat e.m.a., asutasid päikeselisel Andaluusia rannikul koloonia ja oma linnad Cádiz (Gadir) ning Jerez (Xera), kus hakkasid veini tegema ja müüma. Kartaago (Kart Hadašt, tõlkes: uus linn) rajasid foiniiklased vahesadamaks, et tagada kolooniate mobiilsus. 3. sajandil e.m.a. oli Kartaagost saanud Vahemere ääres suurvõim, aga peale Puunia sõdades saadud kaotust roomlastele, oli Kartaago 1. sajandil e.m.a. sisuliselt hävinud ja Hispaania alad liideti järkjärgult Rooma impeeriumiga. Veinitootmine kinnistus ja arenes Rooma võimu ajal jõudsalt, kuid 5. sajandil Rooma impeerium lagunes ja alad hõivasid läänegooti hõimud. 8. sajandi alguses pressisid lõunast Hispaaniasse maurid ja moodustasid enamiku Ibeeria poolsaarest hõlmanud Cordoba kalifaadi, mis on tuntud ka kui Al-Andalus. Kuigi alkohol ei ole islami usu osa, ei vähenenud sel ajal viinapuude kasvupind oluliselt, sest palju toodeti rosinaid ja muid viinamarjatooteid. See islamiriik püsis kuni 15. sajandini, mil ühendati Kastiilia ja Aragóni kuningriigid Isabel I ja Fernando II abieluga. 1492. aastal vallutati viimane mauride kants Granada ja Isabel I rahastatud Kolumbuse ekspeditsioon jõudis Uude Maailma. Konkistadooride vallutused Ladina-Ameerikas muutsid Hispaania võimsaks ja rikkaks suurriigiks. Kataloonia kuningriigi ühendamise järel kuulusid Hispaania kuningriigile Sitsiilia, Sardiinia, Korsika ja Lõuna-Itaalia ja samuti olid Hispaania valitsemise all Madalmaad. Tänapäevastesse piiridesse raamus Hispaania 19. sajandi alguses toimunud Napoleoni sõjaretkede ja samal ajal aset leidnud asumaade iseseisvumise järel. Viinapuutäi Phylloxera epideemia Prantsusmaal tekitas veiniturul tõsise kaose ja nii läksid Lõuna-Prantsusmaa veinitootjad Hispaaniasse, eeskätt Katalooniasse, Navarrasse ja Riojasse, kuni parasiit jõudis ka Hispaaniasse järgi. Samas olid siis juba meetmed kurja putuka vastu võitlemiseks olemas ja Prantsusmaal tekkinud kaost osati vältida.

Veinitoodangu mahult on Hispaania maailmas neljas peale Prantsusmaad, Itaaliat ja Ameerika Ühendriike, sest kuivas ja kuumas kliimas on viinapuud saagivaesemad. Samas toodab Hispaania rohkem veini, kui ülejäänud Euroopa veiniriigid peale Itaaliat ja Prantsusmaad kokku. Tehakse kõikvõimalikke veine ja üldiselt on veinid hea hinna ja kvaliteedi suhtega. Kõige ehedamalt tuleb see esile vahuveini puhul – traditsioonilisel meetodil tehtud kuiv vahuvein Cava on märkimisväärselt soodsam, kui kommertslik survemahutites tehtud Itaalia vahuvein Prosecco!

Kõik seitseteist Hispaania halduspiirkonda teevad veini, sealhulgas ka Kanaari ja Baleaari saared. Viinamarjaistanduste suurim kontsentratsioon on Castilla-La Manchas, kuid parimaid ja kuulsamad Hispaania veinid pärinevad Galiitsiast (Rias Baixas), Katalooniast (Cava ja Priorat), Andaluusiast (Šerri), Castilla y Leónist (Rueda, Toro ja Ribera del Duero) Navarrast ja muidugi mõista Riojast.

1932. aastal loodi veini kvaliteeti kontrolliv süsteem ja seadusandlus ning piiritleti esimesed kaitstud päritolunimetusega piirkonnad, mida parandati ja täiendati aastatel 1970, 2003 ja 2012.

Hispaania veinide kvaliteediklassid

Vino de Mesa  – tavaline lihtne lauavein, mille valmistamisel kasvatatud marjad pärinevad klassifitseerimata veiniaedadest või kasutatakse mittetraditsioonilisi marjasorte. Tänapäeval märgistatakse veini juba lihtsalt Vino Tinto, Vino Blanco või Vino Rosato.

Vino de la Tierra – geograafilise tähisega maakonnavein. Alates 2012. aastast IGP. Vein valmib 85% ulatuses kindlaks määratud piirkonnas kasvanud viinamarjadest, mis tavaliselt vastab suuremale veinipiirkonnale ja see märgitakse ka veinipudeli sildile nt Vino de la Tierra.

Vinos de Calidad con Indicación Geográfica (VCIG) – loodi 2003. aastal, ootetsoon DO staatuse saamiseks. Kui veinipiirkond on viis aastat olnud VCIG kategoorias, siis saab taotleda kõrgemasse DO klassi määramist.

DO ehk Denominación de Origen – kaitstud päritolunimetusega kvaliteetvein. Umbes 60% Hispaania veiniaedadest on DO staatusega (73 DO piirkonda).

Denominacion de Origen Calificada (DOC) – 2003. aastal loodud veinide kõrgeim kvaliteediklass, määratledes veinivalmistamise reegleid varasemast veelgi rangemalt. DOC staatus on antud ainult kahele piirkonnale: Rioja (1991. aastal) ja Priorat (2003. aastal). Ribera del Duero on esitanud taotluse 2008. aastal, seda aga ei ole veel kinnitatud.

Denominación de Pago (DO de Pago) – on üksik, mikroklimaatilise eripära ja rahvusvahelise tuntusega veiniaiale omistatav klassifikatsioon. Loodi 2003. aastal ja võib võrrelda Château kontseptsiooniga Prantsusmaal. Hetkel on kinnitatud 17 Pagot, peamiselt La Mancha, Navarra ja Valencia piirkondades.

Lisaks kasutatakse Hispaania veinide puhul ka laagerdumisaega näitavaid termineid:

Roble, Jovén, Tinto –noor ja värske ca kuue kuu vanune vein, mis ei pea olema arendatud tammevaadis.

Crianza – punavein peab olema kahe aasta vanune ja sellest kuus kuud arenenud tammevaadis. Rioja, Priorat ja Ribiera del Duero piirkondades minimaalselt aasta tammevaadis. Ka valged ja roosad veinid peavad olema laagerdanud vähemalt aasta, sellest kuus kuud tammevaadis.

Reserva – punane vein peab olema vähemalt kolme aasta vanune ja sellest aasta arenenud tammevaadis. Valged ja roosad veinid peavad olema kahe aasta vanused ja minimaalselt 6-kuulise tammevaadilaagerdusega.

Gran Reserva – punased veinid peavad olema viie aasta vanused, sellest arenenud kaks aastat tammevaadis ja kolm aastat pudelis. Valged ja roosad veinid peavad olema vähemalt 4-aastased ja minimaalselt 6-kuulise vaadilaagerdusega.

Solera – ilma kindla aastakäiguta, peamiselt brändi ja kangendatud veinide laagerdamise ning segamise süsteem, tagab joogi kindla ühtlase taseme sõltumata saagi kvaliteedist. See tähistab veini arendamist tammevaatidest ridades – Criadera (iga tünnirea vanusevahe üks aasta) ning eri vanusega veinide omavahel segamist. Iga tünnirea vanus on üks aasta, elik kui keldris on viis rida tünne (Solera 5 years), siis enne uue veini esimese rea vaatidesse valamist, villitakse viienda rea vaatidest sama kogus veini pudelitesse. Siis neljanda rea vaatidest vein viienda rea vaatidesse asja villitud veini asemele, kolmandast neljandasse, teisest kolmandasse ja esimesest teise vaatidesse. Nii tekib esimese rea vaatidesse ruumi, kuhu valatakse noor ja värske vein, mis omandab kiiresti arenenud veini karakteri. See korvab aastakäikude erisused, muutes veini ühtlaseks ning andes talle igal aastal sama kvaliteedi, aroomi ja maitse. Brändide puhul eristatakse veel Solera Reserva (vähemalt kolme aasta vanused brändid) ja Solera Gran Reserva (üle kümne aasta vanused brändid) taset.

Kvaliteedireeglite täitmise järelevalvet teeb iga piirkonna kontrollorgan Consejo Regulador, kes tagab selle, et viinamarjade kasvatamisel ja veinivalmistamisel järgitakse ettenähtud DO ja DOC regulatsioone ja standardeid: saagikus hektarilt, viinapuude istutustihedus, väätide sidumise meetodid, kasutatud viinamarjasordid, vaadilaagerduse aeg jne.

VEINIPIIRKONNAD

EL PAIŚ VASCO EHK BASKIMAA

Ametlikult La Comunidad Autonoma del País Vasco onülejäänud Hispaania marjasorte ja  veinitootmist arvestades täiesti teiselt planeedilt. Jääb Hispaania põhjarannikule Atlandi ookeani ja Biskaia lahe äärde. Piirneb Prantsusmaa ja Pürenee mägedega idast, Aragoniga lõunast ja Kantaabria mägedega läänest. Keskuseks on Bilbao linn. Baskimaa veini sünonüümiks on Txacoli – lihtne kerge ja sirgjooneline kerge CO₂-sisaldusega valge või punane vein, mida valatakse traditsiooniliselt veiniklaasi kõrge kaare ja peene joana. Vein valmib kohalikest algupärastest marjasortidest: hele Hondarrabi Zuri ja tume Hondarrabi Beltza. Lubatud on ka Akvitaania päritolu Bordeleza Zuria (Folle Blanche), Izkiriota Ttipia (Petit Manseng) ning Izkiriota (Gros Manseng). Piirkond on gastronoomiline paradiis, sest kuurortlinn San Sebastian on teine linn maailmas arvestades Michelini tärniga restoranide arvu elanike kohta (edetabelit juhib Kyoto Jaapanis). Maailma parimate restoranide edetabeli esikümne restoranidest kaks asuvad San Sebastianis.

Rioja

Kuulsaim Hispaania veinipiirkond ja võib pidada Hispaania punaveinide kroonimata kuningaks.

Aastakümneid on Rioja olnud üks väljapaistvamaid Hispaania punaveinipiirkondi, mida võrreldakse tihti Bordeaux Grand Cru veinidega. Veinikeldris pikalt laagerdunud Rioja vein aga  meenutab oma aroomilt ja maitselt pigem Burgundia väljapaistvaid külaveine.

Veiniaedu on 64 000 ha, sellest üle 58 000 ha punaste marjade all ja Tempranillo on dominantseks marjasordiks (ca 82%). Lisanduvad Garnacha Tinta, Mazuelo, Graciano ja vana kohalik sort Maturana Tinta. Peamiseks heledaks sordiks on Viura. 

Veiniala paikneb Põhja-Hispaanias Ebro jõe kallastel ja jaguneb kolmeks suuremaks alampiirkonnaks: Rioja Alta, Rioja Alavesa ja Rioja Baja. Alampiirkondades valmistatud veinid on aga erinevad. Rioja suurimast linnast, Logorńost kõrgemale, põhjapoolsemale ja jahedamale alale jäävad Rioja Alavesa ja Rioja Alta. Sealt pärinevaid veine hinnatakse kõrgemalt kui Ebro jõe alamjooksu pool Navarra naabruses paiknevat Rioja Baja piirkonda, mis on kuumema kliima ja viljakama liivase-savise-mullase pinnasega.

Kuna Rioja on üks kahest DOC piirkonnast, siis kehtivad veinidele veidi rangemad nõuded.

Vein ei tohi laagerduda väljaspool kasvuala piire, vaadis arendamise aega arvestatakse korjeaasta 1. detsembrist ja kasutama peab 225 l suurust tammevaati (enamasti Ameerika valge tamm). Veini arendamisel kehtivad Crianza, Reserva ja Gran Reserva kriteeriumid. Lubatud on ka Cava tegemine, mille nimetuseks Rioja piirkonnas sai 2019. aastal ametlikult Gran Añada.

Rioja punaveinides saab eristada kaht erinevat stiili – nimetagem neid uue ja vana stiili veinideks.
Vana stiili tootjad teevad veidi vürtsisemaid, happelisemaid ja tammisemaid punaveine, millel on isegi väike oksüdatsiooninüanss, sest tihti kääritatakse veine suurtes tammevaatides.
Uue stiili esindajad kasutavad veini käärimisel betoonist või roostevabast terasest vaate, mis muudavad veinid ümaramalt marjasemateks, rammusamateks ja ehk veidi nö uuemaailmalikumaks. Ka katsetavad moodsamad veinimajad Prantsuse sortidega, millest tehakse nn „superriojasid“, sarnaselt ,,supertoscanadega’’.  Üldiselt on veinid Reserva tüüpi punaveinid, millele on lisatud rahvusvahelisi Syrah, Malbec, Merlot ja Cabernet Sauvignon marjasorte. Sinna klassi võib liigitada ka vanadelt, üle 40–50 aasta vanustelt viinapuudelt korjatud marjadest tehtud veinid, mida enamik veinikodasid peab isegi väärtuslikumaks, kui oma Gran Reserva tüüpi veine. Mõned veinikojad (bodegas) tähistavad seda etiketil märkega Selección Especial.

NAVARRA

On Rioja väikevend ja paikneb kohe Rioja kõrval. Samas päris Rioja stiilis punaveine sealt siiski ei leia. Navarra hoiab moodsamat joont, valmistades arvestatava hulga roosat veini. Peamised veinid ongi roosa ja punane vein mis moodustavad 95% kogu piirkonna veinitoodangust. Navarra roosat veini peetaksegi Hispaania parimaks – kergete küpsete punaste marjade aroomi ja mahlaka happega ideaalsed suveveinid. Lisaks asub seal päris mitu moodsat Pago veinimaja. Kui Riojas on peamiseks marjaks Tempranillo, siis Navarras kasvatatakse Garnachat ja Tempranillot võrdselt. Lisaks veel Mazuelot ja Cracianot ning suhteliselt levinud on rahvusvahelised Cabernet Sauvignon ja Merlot. Klassikalised punaveinid jagatakse laagerdusaja järgi siingi sarnaselt Rioja piirkonna punastele Crianza, Reserva ja Gran Reserva klassidesse ning kehtivad kvaliteedinõuded on samad mis Riojas.

CATALUNYA EHK KATALOONIA

Suur üldpiirkond, mis sisaldab 12 erinevat väiksemat DO ala ja on ka iseseisev veinipiirkond. Umbes 60 000 ha veiniaedu, kasvatatakse 35 erinevat marjasorti ja Catalunya nime all tehakse igapäevast arusaadavat kuiva valget, roosat ja punast rahvaveini ja lisaks ka magusat valget veini. Levinuimateks marjasortideks on Garnacha Tinta ja Garnacha Blanca ning Tempranillo, mis on sealkandis Ull de Llebre nimega. Tuntuimad sisealad on kahtlemata Priorat, Penedes, ja Cava, lisaks veel Vahemere rannikul asuv Tarragona, mis on ka Kataloonia vanim piirkond ning sisemaal Aragoni piiril paiknev Costes del Segre.

PRIORAT

On väike, isoleeritud kuiva ja kuuma kliimaga veinipiirkond, mis on tuntud oma jõuliste ja keskmisest kõrgema alkoholisisaldusega punaste veinide poolest. Saagikus on ülimadal ja veinid kontsentreeritud. Leidub veidi ka valget veini, aga Priorat on siiski kuulus oma liköörsete punaste poolest. Klassikaline punavein tehakse algupärastest tumedatest Garnacha Tinta ja Cariñena marjadest, mida kasvatatakse kiltkivisel licorella pinnasel. Tänapäeval kasvatatakse lisaks ka rahvusvahelisi Cabernet Sauvignon, Syrah ja Merlot sorte.

Priorat on kuulus ja pika ajalooga veinipiirkond. 1163. aastal asutati piirkonda klooster, mis sai nime Scala Dei (tõlkes: jumala trepp). Palverändurite seas sai klooster kiiresti populaarseks sihtkohaks, mida väljendab ka piirkonna nimi Priorat (eelistatud, esmane). Tänapäeval on klooster lagunenud, kuid väike veinikelder on siiski alles (kuulub tänapäeval Codorniu Cava tootjale) ning viinamarju kasvatatakse kunagisele kloostrile kuulunud põldudel. Peale Phylloxera epideemiat ning lisaks piirkonna eraldatusele, oli 1950ndateks marjakasvatus ja veini tegemine peaaegu täiesti hääbunud. Peale II maailmasõda hakkasid inimesed sealt tänu majanduslikule surutisele ja eraldatusele lahkuma, et otsida uut algust mujal Hispaanias. 1980ndatel aastatel puhusid piirkonna veintööstusele uue elu sisse Hispaania aktiivsed ja kuulsad veinimeistrid Carles Pastrana, René Barbier, José Luis Pérez, Dafne Glorian ja Álvaro Palacios, kes hakkasid piirkond uusi aedu rajama, võttes kasutusele veiniaia märgistamisel Burgundias kasutatava väljendi Closja jagasid alguses kõik ühte veinikoda Gratallopsi külas.  Selleks ajaks oli piirkonda alles jäänud kõigest 600 ha veiniaedu. 1992. aastal hakati veini tegema eraldi ja tekkisid tänapäeval kuulsad Priorati tootjad: Clos Mogador (Rene Barbier), Clos Dofi (Álvaro Palacios, hiljem Finca Dofi), Clos Erasmus (Dafne Glorian), Clos Martinet (José Luis Pérez) ja Clos de l’Obac (Carles Pastrana). Álvaro Palaciose Finca Dofi veinimaja vanadelt Garnacha Tinta viinapuudelt korjatud marjadest tehtud L´Ermita (1993. aasta esimene aastakäik), on Priorati kroonijuveel, mida peetakse koos Domino de Pinguse ja Vega Siciliaga hinnatuimateks ja kallimateks Hispaania veinideks.  2003. aastal anti piirkonnale DOC staatus ja tänu Clos veinide kuulsusele on tänapäeval veiniaedu juba ca 2000 ha.

PENÉDES

Suurim ja tähtsaim Kataloonia veinipiirkond Barcelona lähistel. Viinamarjakasvatamisega tegid algust roomlased ja tänapäeval on Penedès moodne ja innovatiivne veinipiirkond, mille veiniampluaa on lai – tehakse igat värvi veine, rahulikke ja kihisevaid (Penedès Espumoso) ning nii kuivi kui ka magsamapoolseid. Klassikalised Hispaania marjasordid on Garnacha Tinta ja Cariñena, Monastrell ja Tempranillo, aga aina rohkem kasvatatakse ja segatakse veinidele juurde rahvusvahelisi sorte Cabernet Sauvignon ja Merlot. Valgetest kasvatatakse kohalikke katalaani sorte Macabeo, Parellada ja Xarel-lo koos Chardonnay’, Sauvignon Blanci, Rieslingi ja Muscat´ga. Samas puudub Penedèse veinidel kindel isikupära ja seetõttu saab neid võrrelda pigem Uue Maailma stiilis veinidega.

CAVA

Hispaania valge ja roosa kvaliteetvahuvein ning DO piirkonna mõiste sai alguse Katalooniast, Sant Sadurní d’Anoia linnast, mis on siiani nn Cava pealinn. Selle eeskujul hakati vahuveini valmistama ka teistes Hispaania piirkondades (Extremadura, Navarra, Rioja, Valencia ja Aragon). Cava tähendab kohalikus katalaani keeles keldrit ja cavat tehakse traditsioonilisel meetodil – teine käärimine ja autolüüs toimub veinipudelis. Et veinitootjal oleks õigus kasutada Cava nimetust veinil, siis võib ta veini valmistamisel kasutada heledatest sortidest Macabeo (Viura), Parellada, Xarel-lo ja Malvasia marju ning tumedatest Garnacha Tinta, Monastrell ja Trepat sorte. Erandina on lubatud kasutada ka Prantsusmaa päritolu Chardonnay ja Pinot Noir sorte, kui Champagne’i piirkonna kahte hinnatumat sorti. Autolüüsi pikkuse järgi liigitatakse Cavat veel:

Cava Reserva – teine käärimine koos autolüüsiga vähemalt 15 kuud, tavaliselt juba ühe aastakäigu vein.

Cava Gran Reserva – teine käärimine koos autolüüsiga vähemalt 30 kuud, enamasti aastakäigu vein.

Cava Paraje Calificado (2015. aastast) – ühe veiniaia ja aastakäigu vahuvein, aed peab kuuluma tootjale, autolüüs minimaalselt 36 kuud, viinapuud peavad olema vähemalt 10 aasta vanused ja saagikus on piiratud 48 hl/ha.

TARRAGONA

Vahemere rannikul Barcelonast lõunasse jääv veiniala, mis on saanud oma nime samanimelise linna järgi. Tänu soojale suvele ja pehmele talvele on piirkonna veinivalik on üsna lai. Macabeo, Parellada ja Xarel-lo sortidest tehakse kuiva valget veini ja müüakse edasi ka Cava vahuveini tegemiseks suurematele veinitootjatele. Garnacha Tinta ja Cariñena segamisel tehakse elavat ja lopsakalt marjast roosat kuiva veini ja ka keskmise täidlusega igapäevaseid punaseid veine. Valikut täiendavad veel Tempranllo (Ull de Llebre), Cabernet Sauvignon ja Merlot. Traditsioonilised magusad veinid tehakse hiliskorje Garnacha marjadest ja valge versioon valmib Muscat marjasordist.

COSTES DE SEGRE

Piirkonna nimetus tähendab tõlkes Segre kallastel. Segre jõgi saab alguse Pürenee mägedest ja suubub Ebro jõkke. 19. sajandil oli Costes del Segre üsnagi mahukas marjakasvataja, aga peale viinamarjatäi rünnakut jäeti paljud veiniaiad ümber istutamata ja asendati hoopis oliivipuudega. Kohaliku Samso (Cariñena) sordi vahetasid välja moodsam Cabernet Sauvignon ja lihtsamini kasvatatav Monastrell. Tehakse kuiva valget, roosat ja punast veini. Jahedamates veiniaedades kasvatatakse marju Cava valmistamiseks, kuivemates ja soojemates aedades kasvatatakse üsna edukalt sorte Ull de Llebre (Tempranillo), Garnacha Tinta, Cabernet Sauvignon, Merlot, Trepat, Monastrell, Pinot Noir ja Syrah. Costes del Segre oli esimene DO piirkond Hispaanias, kus lubati seaduslikult lisada piirkondlikesse kvaliteetveinidesse Prantsuse päritolu marjasorte. Seetõttu leidub seal ka selliseid heledaid sorte nagu Chardonnay, Sauvignon Blanc ja Riesling.

ARAGON

Pürenee mägede jalamil asuv põhjapoolne kontinentaalse ja kuiva kliimaga platoo. Ajalooline Zaragoza linn on Aragoni keskuseks ja keskaegse Aragoni Kuningriigi nimetus pärineb sealt läbi voolava Aragoni jõe järgi, mängitakse ka baskikeelse sõna aragoi peale, mis tähendab kõrget maad. Piirkonna veinid on mitmekesised, nagu ka maastik. Põhjapoolsed aiad on jahedad ja jäävad kuni 500 – 1000 meetri kõrgusele merepinnast Pürenee nõlvadele. Lõunas on veiniaiad ca 200 meetrit merepinnast ja vahemerelise sooja kliima võimuses. Siiani omavad suurt rolli piirkonnas kooperatiivid, kes teevad palju mahuveini, samas on need üsna hea hinna-kvaliteedisuhtega.

Tume Garnacha marjasort on prominentne, lisaks ka Tempranillo ja Cariñena, popid on ka Prantsusmaa päritolu Cabernet Sauvignon, Syrah ja Merlot. Aragonis on neli väiksemat kasvuala: Calatayud, Campo de Borja, Somontano ja Hispaania üks vanim DO piirkonda Cariñena.

Somontano kasvatab edukalt heledaid marju tänu sellele, et piirkond on teistest veidi jahedam ja ka sademeid esineb enam. Ülejäänud alad keskenduvad siiski kuivade roosade ja punaste veinide tegemisele.

GALIITSIA

Piirneb lõunast Portugaliga ja läänest-põhjast Atlandi ookeaniga. Kliima on seal jahedam ja niiskem kui mujal Hispaanias ja seetõttu kasvatatakse rohkem heledaid viinamarju. On hinnatud valgete veinide piirkond eeskätt just Atlandi ookeani ääres asuvale Rias Baixasele. Marjasortidest on hinnatuim mineraalse ja tsitruselise loomuga Albariño, lisaks veel kohalikud Godello, Treixadura, Loureira ja Torrontés sordid. Tumedatest on hinnatuim kohalik Mencía marjasort. Kokku peitub Galiitsias viis väikest veinipiirkonda: Monterrei, Rias Baixas, Ribeira Sacra, Ribeiro ja Valdeorras.

RIAS BAIXAS

Galiitsia veinipärl, mis jaguneb veel kolmeks väiksemaks tsooniks: põhjapoolseim Val do Salnés, mägine Condado de Tea ja lõunapoolne O Rosal. Viimase nimetus tuleneb kõikjal kasvavatest roosidest. Neid väiksemaid alampiirkondi siiski veinietiketile ei märgita. Albariño kasvab kogu piirkonnas 90% ulatuses ja kogu maailmas hinnatakse sellest marjasordist valmistatud mineraalset, puuviljase alatooniga ja veidi lillelist kuiva valget veini. Rias Baixast võib piltlikult nimetada Hispaania Chablis’ks, kus valmistatakse veini Rieslingi viinamarjast. Veinid on värskelt isikupärased ja ühtlasi ka kalleimad Hispaania valged DO veinid.

CASTILLA LA-MANCHA

Kui ühendada Hispaania kaardil joontega linnad Madrid, Valencia ja Murcia, saame hiiglasliku kolmnurga mille sisse jäävad suuremad veinipiirkonnad La Mancha, Valdepeñas, Murcia ja Valencia. Veiniaiad laiuvad ligi 31 000 km² alal (võrdluseks  – Eesti pindala on ca 45 000 km²). Valmistatakse kõiki mõeldavaid veine kuivast magusani. Kliima on kuiv ja kontinentaalne ja piirkonna üldnimetust Castilla-La Mancha kandvad veinid on tavaliselt poes kõige alumisel riiulil. Airén on enimkasvatatud hele marjasort (ca 110 000 ha) ja tumedatest on peamine Cencibel (Tempranillo) ligi 30 000 ha suuruse kasvualaga.

LA MANCHA

On maailma suurim DO kvaliteetveinipiirkond, mis teeb enamiku Hispaania taskukohasest mahuveinist. Veinide kvaliteeti on tõstnud tänapäevased uuendused ja tehnoloogilised lahendused. Valgetest marjadest kasvatatakse Airéni, mille tase on jäänud siiski lihtsa tavaveini omaks. Tumedatest kasvatatakse palju rahvusvahelisi marjasorte Cabernet Sauvignon, Merlot ja Syrah. Hispaania sortidest kasvatatakse Garnachat ja Tempranillot, mis selles piirkonnas esineb Cencibeli nime all ja pakub marjaselt mahlakaid soodsa hinnaklassi veine. Samas asub La Mancha piirkonnas kõige rohkem mikroklimaatiliselt erinevaid Pago veinipiirkondi.

VALENCIA

paikneb Vahemere poolt vaadatuna piirkonnale nime andva Valencia linna taga. Peamiseks valgeks marjasordiks on Merseguera, punastest domineerib Monastrell ja lisaks Bobal. Veel kasvatatakse Garnacha Tintat, Merlot’d ja Cabernet Sauvignoni. Aina enam istutatakse piirkonda Tempranillo sordi viinapuid, mis lubavad tulevikus maitseküllaseid veinielamusi. Piirkonna veinistiilid on varieeruvad. Moodsamad valged veinid on rahvusvahelistest sortidest värsked ja puuviljased. Kerget roosat tehakse Garnacha sordist. Punaveinide saamiseks segatakse kokku Tempranillo, Monastrell ning marjasema täidluse saavutamiseks lisatakse Cabernet Sauvignoni – nii valmib asjalik suvise grillimise vein. Väiksem osa on kangendatud Moscatel ja Pedro Ximénese marjasordist valmistatud dessertveinidel. Valnecia piirkonna alla kuuluvad kolm DO sisekasvuala – Valencia, Utiel-Requena ja Alicante.

VALDEPENAS

Asub gigantse naabri La Mancha kaisus. Valge sordi Airén osatähtsus on kahanemas ja asendub sammhaaval punase Tempranilloga, mis siingi kannab nime Cencibel. Kultiveeritakse veel Garnacha Tintat ja Cabernet Sauvignoni. DO veiniseaduse kohaselt peab punavein sisaldama vähemalt 25% Cencibeli, tavaliselt on seda veinides aga üle 50%. Veinid on mahlaselt marjased, väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega, kergesti mõistetavad ja joodavad.

CASTILLA Y LEÓN

Hispaania 17 administratiivpiirkonnast suurim ala on Ibeeria poolsaare põhjaosas merepinnast umbes 1000 meetri kõrgusel laiuv maismaa platoo ja laiub umbes 20% kogu Hispaania pindalast kattes Portugali ja Rioja veinipiirkonna vahele jääva ala. Maakonnaveini klass Vino de la Tierra Castilla y León hõlmab kogu piirkonda ja sinna alla kuuluvad Hispaania punaste veinide raskekahurvägi – Toro, Cigales, Bierzo, Ribera del Duero ja veidi feminiinsem Rueda. Piirkonna peamiseks tuiksooneks on pidada Duero jõge, mis saab Hispaaniast Portugali jõudes nimeks Douro. Marjasortidest on kuningas tume Tempranillo, mida seal nimetatakse Tinta del Pais, Tinto de Toro või ka Tinto Fino. Lisaks on populaarsed Prantsuse Cabernet Sauvignon, Merlot ja  Syrah sordid. Heledaid marjasorte leidub vähe. Rahvusvaheliselt on selle piirkonna kuulsad veinitootjad (Vega Sicilia, Numanthia-Termes, Campo Eliseo, Bodegas Pesquera, Bodega Palacios Remondo) kuulsust kogunud ja tõstnud veinimaailmas selle piirkonna veinide prestiiži.

RIBERA DEL DUERO

Tänapäeval on Castilla y Leóni säravaim staar kahtlemata Ribera del Duero, kus on veini tehtud juba tuhandeid aastaid, aga tänapäevasema veinitootmise juurutasid Burgundiast saabunud mungad umbes 12. sajandil. Kõrgema kategooria DO päritoluveinide õiguse sai piirkond alles 1982. aastal. Enne seda müüs enamik marjakasvatajad oma saagi suurtele kooperatiividele, kes tegid sellest mahuveini. 19. sajandil tegi kvaliteetveini ainult üks tootja – Vega Sicilia (rajatud 1864. aastal), peale II maailmasõda oli seal vaid üheksa tootjat ja kui 1982. aastal piirkonnale DO staatus anti, tegi veini kõigest 24 tootjat. Ribera del Duero kuulsaim veinimeister, ,,Tempranillovõlur“ Alejandro Fernández rajas oma väikese veinimaja Bodegas Alejandro Fernández 1972. aastal Pesquera linnakese lähedusse ja hakkas seal ainult Tempranillo marjasordist veini tegema. Vein sai maailma juhtivatelt veinikriitikutelt kõrgeid hinnanguid, Ribera del Duero piirkonna vastu hakkas veinimaailm rohkem huvi tundma ning ka kohalikud marjakasvatajad hakkasid selle piirkonna potentsiaalist aru saama.  Tänapäeval teeb seal veini juba enam kui 200 veinitootjat. Umbes 100 km Madridist põhja pool asuv piirkond on tuntud oma struktuursete, jõuliste, samas elegantselt siidiste ja maalähedaselt suitsuste ja paraku ka keskmisest kõrgema hinnaga punaveinide poolest. Hispaania kuulsaimad punaveinid – veinikodade Vega Sicilia, Domino de Pingus, Emilio Moro ja Bodegas Pesquera – valmivad just selles piirkonnas.  Domineerivaks marjasordiks on Tempranillo (Tinto Fino), mida peab vein sisaldama vähemalt 75% ja lisada võib sorte Cabernet Sauvignon, Merlot ja Malbec. Tänapäeval on üldiselt veinid tehtud 100% Tinto Finost. Vaadiarenduse aeg ja märgistus sama nagu Rioja piirkonnas, aga tavaliselt arenevad veinimajade esindusveinid vaadis rohkem kui 10 aastat. Tuntud veiniajakiri Wine Enthusiast pärjas 2012. aastal Ribera del Duero tiitliga ,,aasta veinipiirkond’’.

TORO

Antiikne veinipiirkond, mille ajalugu ulatub meie ajaarvamise algusse. Peamiselt kasvatatakse Tempranillot (Tinta del Toro), veidi ka valgeid Verdejo ja Malvasia sorte. Fookuses on piirkonna punaveinid. Need on jõulised, üleküpsenud mustade marjade iseloomuga ja kuuma kliima tõttu alkohoolsed.  Arvestada võib Hispaaniale kohaste veini küpsemist märgistavate kvaliteetastmetega: Crianza – kaheaastane vein, mis on kuus kuud veetnud tammevaadis, Reserva – kolm aastat küpsenud vein, sellest 12 kuud tammevaadis ja Gran Reserva – vähemalt viis aastat vana vein, millest kaks aastat veedab tammevaadis.

CIGALES

Asub Castilla y Leóni südames. Kontinentaalse kliimaga platool on sademeid vähe ja veiniaiad paiknevad umbes 750 meetri kõrgusel merepinnast. Tempranillo koos Garnacha Tintaga on peamised marjasordid, millest tehakse veidi robustseid ja maskuliinseid punaseid veine. Hea on seal elavalt marjase karakteriga Garnacha sordist tehtud roosa vein, sest see marjasort küpseb seal väga hästi välja. Veinitootjad eksperimenteerivad veel ka rahvusvaheliste sortidega – Sauvignon Blanc, Cabernet Sauvignon, Merlot ja Syrah.

BIERZO

Piirkond paikneb maakonna kirdenurgas, Galiitsia naabruses. Ala asustasid kunagi roomlased, kes kaevandasid sealt kulda. Piirkonna veiniaiad jagunevad Bierzo Alto (üla-Bierzo), kus veiniaiad asuvad mineraalaineterikastel terrassidel ja Bierzo Bajo (ala-Bierzo), mille veiniaiad on viljakama pinnasega madalamatel nõlvadel. 1989. aastast kannab DO päritolunimetust ja peamiseks marjasordiks on Mencia, millest tehakse siidiseid ja intensiivse marjase karakteriga elegantseid kuivi punaveine. Kasutatakse ka Crianza ja Reserva märgistust. Lisaks kasvatatakse veel ka Garnacha Tintat, mida kasutatakse segudes ja ka roosa veini tegemisel. Veidi tehakse ka kuiva valget veini, mille puhul on marjadeks Dona Blanca, Godello (Verdejo) ja Palomino.

RUEDA

Rueda on Castilla y Leóni lõunapoolseim viinamarjakasvatuspiirkond ning hiilgab just oma valge ja aromaatse Verdejo marjasordist valmistatud valge veiniga. Ammustel aegadel üritati ka seal valmistada peamiselt punaveini (Tempranillo ja Garnacha Tinta marjasordist). Aga kuna Ruedal on oma mikrokliimakliima – kuumad suved ja päevad, külmad talved ning ööd, siis tumedate marjade kasvatamine oli paras väljakutse. Otsiti ka võimalust teha Palomino viinamarjast šerri tüüpi kangendatud veine. Siis spetsialiseeruti ümber roosa veini tegemisele, mida tehakse ka tänapäeval arvestatavas koguses ning lõpuks selgus, et piirkonnas saab teha värsket ja elavat valget veini Verdejo marjadest. Lubatud on lisada veini hulka ka Viura ja Sauvignon Blanci marju. Standardne valge Rueda on tehtud ca 50% ulatuses Verdejo sordist. Punast veini on lubatud DO märgistusega teha, aga tumedaid viinamarju kasvatatakse kõiges 1% jagu. Magusaks veiniks on Rueda Dorada (tõlkes: kuldne),mis laagerdub oksüdatiivselt tammevaadis vähemalt kaks aastat ja alkoholi peab olema vähemalt 15%. Kuivema stiiliga Rueda Palido sarnaneb kuiva Fino šerriga ja laagerdub sarnaselt šerrile pärmikihi all.

ANDALUUSIA

Andaluusia on Vahemere ja Atlandi ookeaniga piirnev Hispaania lõunapoolseim ja kuumema kliimaga piirkond, mille kuulsaimaks veiniks on šerri. Hispaania veinivalmistamise ajalugu algab ajal, mil foiniiklased rajasid sinna oma kolooniad ja linnad Cádiz ning Jerez (Xera) linnad. Šerri (vanasti nimetusega „heeres“) nimi tulenebki Jerez de la Frontera linna nimest. Ühtlasi oli Jerez ka esimene Hispaania DO, mis sai kaitstud päritoluga kvaliteetveini staatuse juba 1933. aastal. Vihma sajab siin vähe ning kuiva ja kuuma kliima tõttu valmistatakse kogu piirkonnas peamiselt kangendatud veine Palomino, Muscat d’Alexandrie (Moscatel või ka Moscatel de Alejandrià) ja Pedro Ximénez (P. X.) viinamarjasortidest.

Andaluusia jaguneb neljaks väiksemaks DO piirkonnaks – Jerez, Malaga, Condado de Huelva ja Montilla-Morilés, kus kõigis valmistatakse šerri tüüpi kangendatud veini. Õige šerri jaoks kasvatatakse marjad Cádizi provintsis, Jerez de la Frontera, Puerto de Santa Maria ja Sanlucar de Barrameda linnade vahele jäävalt alal. Seal on Andaluusia kõige kriidisem ja lubjakivistunud fossiilseid setteid sisaldav pinnas albariza, mis särava päikese käes võib olla üsna silmipimestav. Enamjaolt kasutatakse šerri tegemisel Palomino marjasorti, eekõige siis kui tegu on kuiva šerriga. Magusamate šerride puhul kasutatakse ka Muscat d’Alexandrie marju ja kõige magusamad luksuslikud veinid tehakse sordist Pedro Ximénez. Šerri kääritatakse lahtistes vaatides ja seda kaitseb otsese hapniku eest veini pinnal olev surnud pärmirakkude kiht ehk  flor, seetõttu on veinil ka kerge soolakas oksüdatiivne aroomi- ja maitsenoot. Parimast esimese pressi mahlast tehakse Fino, Manzanilla (peamiselt Sanlucar de Barrameda linna ümbruses) ja Amontillado šerrid ning järelpressi mahla kasutatakse täidlasema Oloroso šerri valmistamisel. Peale käärimise lõppemist veini kvaliteeti hinnatakse ja vein kangendatakse viinamarjadestillaadi lisamisega, mis toimib ka samaaegselt konservandina. Tavaliselt on šerri alkoholisisaldus kuni 15%. Oloroso šerri, mille kvaliteet on veidi madalam,  flori-kiht õhem või puudub ning täidlust on enam, tehakse veidi kangemaks: 17-18% alkoholi. Šerrit arendatakse tammevaatides Solera meetodil.

Šerride liigitus:

Fino – loomulikult flori all küpsenud ja arenenud šerri. Kuiv, kerge, veinid soolakad ning värskete mandlite, valgehallitusjuustu ja pärmi lõhnaga.

Manzanilla – fino tüüpi šerri, mida tehakse rannikulinna Salucar de Barrameda lähistel. Mere lähedus annab Manzanillale kergelt soolase aroomi ja maitse ning vein on tavaliselt Finost heledama värviga.

Amontillado – vanem ja oksüdatiivselt Soleras vaatides arenenud fino, mis on algfaasis arendatud pärmikihi all ja lõppfaasis tammevaatides. Hea Amontillado on kuiv, kuid tänapäeval tehakse ka magusamaid kommertslikke Amontilladosid. Värvilt on merevaigukarva, aroomis-maitses kuivatatud luuvilju ja röstitud mandleid. Täidlasem kui fino.

Oloroso – teise pressi mahlast kääritatud šerri, mis on arenenud vähese floriga, oksüdeerudes Soleras. Oloroso kangendatakse 18%-ni. Täidlane šerri, mille aroomis tunda pähkleid, kuivatatud puuvilju ja seeni. Oloroso on üldjuhul kuiv või poolkuiv, kuid tänapäeval seda magustatakse.

Palo Cortado – jääb oma iseloomult Amontillado ja Oloroso vahele. Aroom nagu Amontilladol, kuid maitse poolkuiv, täidlane ja kuivatatult puuviljane-seenene nagu Olorosol.

Amaroso – magustatud Oloroso šerri.

Cream – Oloroso, mis on magustatud Pedro Ximéneziga (magus šerri). Olorosole võib lisada ka magustatud veini (Dulce de Alimbar ehk sweet reserve) või siirupit, saades Pale Cream šerri. Šerri, milles on jääksuhkrut üle 100 g/l nimetatakse Cream šerriks.

Pale Cream – magus šerri, Oloroso, mis on magustatud puuviljasiirupiga (Dulce de Alimbar).

Brown Cream – magus Oloroso šerri, mis on magustatud Viño de Coloriga.

Dulce de Alimbar (sweet reserve) – noore veini ja suhkru segu, mida kasutatakse Pale Creami magustamiseks.

Viño de Color – jook tehakse veini kuumutamisel, mille käigus osa veest aurub. Vein jääb sügava

värvi ja kõrge suhkrusisaldusega. Seda võib arendada Solera meetodil tammevaadis.

Dulce Apagado – magus vein, mille jääksuhkru sisaldus saavutatakse käärimise käigus destillaadi lisamisega, nagu portveinil. Värvi andmiseks võib lisada Viño de Colori.

Dulce Pasa – tume magus vein, mida võib arendada Solera meetodil. Seda valmistatakse ainult kuivatatud viinamarjadest, veini käärimine katkestatakse marjadestillaadi lisamisega sarnaselt Dulce Apagadole. Kasutatakse kõrge kvaliteediga šerride magustamisel.

Pedro Ximénez  (P.X.) – samanimelised viinamarjad kuivatatakse pärast korjet ja enne pressimist päikese käes õlgmattidel 1–2 nädalat. Rosinatest tehtud magusat-karamellist veini kasutatakse teiste šerride magustamiseks. Tehakse ka parema kvaliteediga marjadest iseseisvat P.X. šerrit, mis on peaaegu musta värvuse ja viigimarjamoosi ning rosinate aroomi ja maitsega.

Moscatel – valmistatakse kuivatatud või üleküpsenud Muscat d’Alexandrie (Moscatel de Alejandrià )marjadest.

Vanade ja väga eksklusiivsete Amontillado ja Oloroso šerride puhul võib pudelietiketilt veel leida märked:

VOS – Vinum Optimum Signatum/Very Old Sherry – üle 20 aasta Soleras küpsenud šerri.

VORS – Vinum Optimum Rare Signatum/Very Old Rare Sherry – üle 30 aasta Soleras küpsenud šerri.